Jh 12:1-8

Ajal mil Jeruusalemma saabunud palverändurid teevad ettevalmistusi pühadeks, saabub Jeesus Betaaniasse, kus tema auks korraldati Laatsaruse, Marta ja Maarja poolt õhtusöök. Toidu ettekandjaks oli Marta, mõne aja eest surnuist üles äratatud Laatsarus istus külalisena lauas koos külalisega. Maarja, kes oli hiljuti pisarsilmil Jeesuse jalge ette heitnud, võidis sel õhtul Jeesuse jalgu kalli nardisalviga, ning kuivatas tema jalad oma juustega. Laatsaruse õde Maarja pühitseb nii oma õpetajat tema surmaks ja matuseks. Himaalajas kasvava taime juurest valmistatud salvi eest oleks töömees pidanud töötama terve aasta. Selline raiskamine ehmatas küllap praktilise meelelaadiga inimesi…

Juudas Iskariot, üks Jeesuse jüngritest, kes hiljem oma õpetaja reedab, väljendabki pahameelt sellise pillava teo üle. Juudas ei kuulu Jeesuse äraandja kuulsuse tõttu meeldivamate tegelaste hulka. Võib oletada, et ta oli ilmselt seotud Rooma okupatsiooni vastu suunatud liikumisega ja hankida oma mõttekaaslastele relvi ja varustust. Sellega võis ta õigustada ka oma käitumist. Tema soovid ja lootused piirdusid Jeesuse välise eluga, nagu ka paljudel teistel, kes olid näinud tema meelevalda ja soovisid teha Temast kuninga, kes lahendab nende mured. Kui Juudas küsib, miks pole salvi kolmesaja teenari eest ära müüdud ning raha vaestele antud, vastab Jeesus: „Jäta ta! Tehku ta seda ettevalmistusena minu matmiseks.“ Nendest sõnadest võiks eeldada, et naisel jääb veel salvi üle ning Jeesus soovib, et seda hoitaks tema ihu võidmiseks, kuni saabub aeg ta hauda panna. Johannes tundub vihjavat, et kogu salv kasutatakse ära ja Maarja käitub, nagu valmistaks ta juba praegu Jeesuse ihu matmiseks.

Inimene peab tegema vahet kokkuhoiu ja ihnsuse vahel. Iga inimene arvestab oma vajaduste ja võimalustega. Jumala ees ei tohi meid mingi kaalutlus tagasi hoida. See on ka üks põhjus miks muidu tagasihoidlike kirikute altarid on olnud ja on kaunistatud alati parimate lilledega, mis antud piirkonnas leidub. Ja Vastupidi, kui pühakoda on halvasti hooldatud või koguni unustatud, kõneleb see midagi ka selle piirkonna inimestest. Võib olla just seepärast ei kiirusta õigeusu kirik oma varametes kirikuid müüma, kuna Jumalal on erinevalt inimestest aega, ning küllap mõni selline unustatud paik kõnetab kord kedagi, kes pühendab oma aja ja võimalused selle taastamiseks. Kui me toome Jumala vaid selle mis meil üle jääb aga too parimat mis meil on, ei ole see tulnud see and kogu meie südamest.

Mul oli võimalik lõppenud nädala veeta paar päeva Pirita kloostri külalistetoas ja näha ning kogeda sealsete nunnade alati rõõmsat olekut ja külalislahkust. Kunagine klooster oli sajandeid mahajäetud ning alles 20 aasta eest sai see uuesti rajatud vana kloostri varemete kõrvale. Mulle meenutas see nagu veeallikaga oaasi keset kiirustavat elu või siis Taabori mäge kus jüngrid nägid Jeesuse kirgastamist ning kuhu nad oleksid soovinud jääda pikemaks ajaks.

Kuldne pitsatsõrmus paremas käes. Kingitakse pärast eluaegse kloostrivande andmist…

Peakatteks on valge kroon, mille paelte ristumiskohas on punane täpp – sümbol viiest Kristuse ihusse löödud haavast. Krooni all kantakse musta rätikut ja valget mütsikest…

Jüngrid elasid koos oma õpetajaga tagasihoidlikku rändurite elu. Kõik see mis neil oli, oli neil kaasas. Ometi oli ka neil kulutusi ja selleks oli neil ühiskassa, millest jätkus ande ka vaestele. Seepärast ongi Juudas kes selle eest vastutab, varmas salvi hinda arvutama võimaliku vaestele jagatava abi suurusega. Hilisema algkoguduse poolt praktiseeritud vaeste ja leskede toetamine, mille jaoks isegi Paulus korraldab korjanduse, sai eeskuju Jeesuse ja tema jüngrite kombest jagada vaestele almuseid.

Kui mõtleme heategevusele, siis selles osas ei teki ka tänapäeval kellelgi kahepidiseid tundeid kui seda just kellegi poolt ära ei kasutata nii nagu on mõnikord juhtunud ka Ukrainasse viidava abiga. Ometi on Jeesuse enda juhtum selles osas erand. Jeesus nägi Maarja tegu, milles Maarja oli ära tundnud selles maailmas hindamatu elu, mille ees ei olnud suur ükski ohver. Kui Jumal annab meie eest oma kalleima, kuidas saaksime siis meie keelduda talle andmast seda mis on meie mõõdupuude järgi meile kõige kalleim. Väärtuslikud ei ole siiski asjad ja nende hind vaid see millel ei ole hinda- armastus. Apostel Paulus ütleb1 Korintose Kirjas: „Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“

Sain reedel teate Enne Rettau igavikku lahkumisest. Enn pidas oma abikaasast sedavõrd lugu et aitas teda pikalt enne tema lahkumist ja pärast seda külastas tema hauda nii sageli kui võimalik, et küünal naise haual ei kustuks. See ei ole kindlasti ratsionaalne kuid armastust ja pühendumist ei saagi selgitada kaine mõistuse vaid südamega.

Johannese järgi valas Maarja salvi Jeesuse jalgadele mis osutab tema alandlikkusele. Nagu kõiki südamest lähtuvaid pühendustegusid, ajendas ka Maarjat Jeesuse surma kaudu avalduva Jumala armastuse mõistmine. Kalli salvi lõhn täidab kogu maja; ometi teeb Maarja teo alanduses, vähimagi sooviga seda teistele näidata. Nii saab ta sellega üheks sümboliks ajatust armastusest. Ta on tõeliste Jumala kummardajate võrdkuju, nii nagu Luuka evangeeliumis (7:36-50) eksinud naine kes võiab Jeesust, tõelise kristliku kahetsuse võrdkuju.

Mõlemat seob üks ühine tegu: nad see erineval moel. Maarja mõistab, et tema tegu ei saa nimetada pillavaks, kui kõne alla tuleb Kristusele pühendumine. Jeesuse surm ei olnud mingil kombel raiskamine. Maarja teab, et taevas ei hinnata kaalutlemist ja arvestamist. Ta mõistab paremini kui ta õde Marta, et kui Jeesus on külastamas nende kodu, tuleb kasutada temaga koosviibimiseks iga võimalikku hetke (Lk 10:38-42). Ta mõistab, et ta võib olla nende juures viimast korda ja miski ei või olla vähem raiskamine kui talle ohverdamine – ustavuse, mõistmise ja pühendumise märgiks, hoolimata sellest, kui kulukas see ka oleks. Jeesus avaldab Maarjale selle armastuse ja mõistmise eest tunnustust, meenutades jüngritele, et vaeseid, kellele nad võivad head teha, on alati nende juures, teda aga mitte.

Lõpuks on tänases evangeeliumis veel üks teema mis viitab suure nädala järgmisele sündmustele. Jeesust võitakse Betaanias kuus päeva enne paasapühi. Jeesus viitas juba vastuses Juudale, et Maarja tegu on tema surma ettevalmistamiseks. Ometi oli tava, millest kõik asjaosalised pidid olema teadlikud. Võidmine tähendas Jeesuse võidmist kuningaks, mida nii mitmed vargsi olid oodanud, aga kuninga kannatus oli neile sellel hetkel arusaamatu. Maarja võidis tema jalgu ja kuivatas neid oma juustega. Selles teos on palju sümboolset.

Maarjast sai kõikide Jeesuse jalgade ees istujate ehk koguduse võrdpildiks. Ka ta ise sai oma juustega osa kallihinnalisest kuninglikust salvist. Kristuse võidmine ja ülendamine ristile pidi saama õnnistuse allikaks kogu kirikule. Kui Kristust salviti, täitis kalli salvi lõhn kogu hoone. See sümboliseerib evangeeliumi, mis levib kallihinnalise salvi lõhnana üle maailma. Evangeeliumi sisuks on Kristuse ohvrisurm ja surnuist ülestõusmine. Evangeeliumi meeldivat mõju peab säilitama puhta ja ehedana ka meie aja ja inimeste heaks.

Kevadel saame taas tunda tärkava looduse lõhnu. Need tunnistavad meile tärkavast elust. Apostel Pauluse sõnul oleme meie kristlased Kristuse lõhnaks. See levib meie ümbruses ka siis, kui me sellest ei räägi. See mis võib tunduda kellelgi surmana, tunnistab teisele elust. Rist on kellelegi surma, aga kristlastele ülestõusmise ja elu sümbol.

Nõnda levib evangeeliumi lõhn terves maailmas. Armu on jagatud kalkuleerimata nagu kallist nardisalvi. See oli ja on selle vääriline. See on elu lõhn, kõike kaunist oma ümbruses leviv ja Jumalale aust tunnistav lõhn. Seal kus seda leidub, täidab see kogu ruumi ja uste avanedes ka selle ümbruse. See ei lähtu meist vaid sellest, et Kristus elab meis.