Koos apostel Paulusega peatub Rooma kirja lugeja ja kuulaja, et hinnata seni käidud teekonda ja tõsta pilgud eesoleva poole. Kui me hetkeks seisatume tajume, et koos oma Jumalaga käimine on teinud meie teest palverännaku. Me oleksime nagu jõudnud teeäärsesse kirikusse kus me peatume tänuks ja ülistuseks. Me täname Jumalat selle eest, et ta on andnud oma armu kogeda paljudele usuvõitlejatele kes on enne meid jõudnud samasse peatuspaika. Jumala armust õigeksmõistetuna elab inimene oma elu uues valguses, mis viib teda Püha Vaimu juhtimisel ka läbi kannatuste ja nõtruste Kristuse armastuse igavesse osadusse.

Kas oleme mõelnud sellele, et miks just meie nende asjade üle arutleme. Miks me ei kuulu inimeste kilda, kelle jaoks Jeesuse tee on lõppenud ristil ja pühad peatuspaigad omavad vaid visuaalset väärtust.  Kas ei ole see mitte Jumala arm kes on andnud meie silmade kaudu kogetavale maailmale mustvalge pildi asemel värvid nii, et me võime mõista ja taibata enamat sellest mis on silmade ees. 

Miks Tema, kellest ja kellesse on kõik asjad, on just meid lubanud näha asju mida paljud ei näe? See on olnud ja on Jumala enese suveräänne valik. Kui inimene talle pakutud võimalust ei kasuta ei tehta talle järgmisena allahindlust, vaid Jumalal on teada ajad ja teed mida mööda sammuvad avatud silmadega kord ka need kelle südamesilmade ees on täna kate. See kehtib nii üksikisiku kui tervete rahvaste suhtes. Mitte keegi ei või aimata, ka mitte prohvetikuulutuse põhjal, kuidas kavatseb Jumal oma nõu teoks teha. 

Rooma kirja ( 11: 33-36) lugejatele annab apostel mõista, et ilmselt on juutide uskmatusel Jumala sügavamale peidetud kavatsustes oma koht ja meie ei või seda Jumala mõtet ja ajakava oma ajas täielikult mõista. Nii nagu Paulus püüab mõista Jumala tahet oma rahva suhtes, teeme seda meie oma rahva ja tema üksikute liikmete pärast. Nendel puhkudel kui meie mure on   tõstetud palvena taeva poole, jääb meil üle loota, et on see saanud osaks ka Jumala mõtetest ja kavadest.

Uskliku inimese palve oluliseks osaks on tänu ja ülistus. Kui me vaatame mõttes tagasi käidud teele ja mõtleme kogetule, siis ei suuda me ka täna kõike mõista. Ometi suudame käesolevas näha olukordi teises valguses kui päris oma usutee alguses. Meile piisab sellest, et Jumal on rikas nende omaduste poolest mida ta on meeleldi nõus jagama inimesega kui viimasel peaks jääma selleks enda taastootmise kõrvalt aega.

Need, kes on oma elus kogenud Jumala rikkusi, ei jõua küllalt imetleda tema tarkust. Ristiinimesed on ühte meelt selles, et kuigi nad ei jõua kõiges Jumala tarkust tunnetada, suudavad nad seda ometi kummardada. 

Nii põhjalikult kui me ka Jumala mõtteid tundma ei õpi, avastame hiljem ikka uusi väärtusi. Seal kus teoreetilist teadmist täiendab isiklik kogemus, sünnib tunnetatud tasakaal ja me võime koos Paulusega hüüda: “Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!”

Ka see koht ja arusaam milleni me täna oleme jõudnud ei ole veel lõplik, nii nagu ka tee mis viib kirikuni, viib sealt alati ka edasi järgmise pühamuni. “Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik.” Kui me teel olles märkame kaugelt kirikut ei märka me kauguse tõttu veel kõiki selle detaile. Nii on ka meile tunnetamiseks antud sõnaga. Kuigi me Pauluse sõnades ei märka esmapilgul viidet kolmainsusele, hakkab loetu viimane salm meile kõnelema Jumala tegevusest loojana, lunastajana ja pühitsejana. Selleks, et kogeda Tema ligiolu tuleb astuda sellesse mis on Jumala päralt.

Kaugel kodust võib inimene kogeda Jumala ligiolu. Eestis on üheks selliseks kohaks, mis seisab ingli tiibade varju all Ruhnu, koos oma vana ja uue kirikuga. Ometi võib just sellelt saarelt saada alguse veelgi pikem teekond mis viib saart ümbritseva mere teiselt kaldalt pärast pikka rännakut veelgi suurema mere kaldale.                             
                                                                          Foto: Anti Toplaan 2022 aasta talvel.