Johannes kirjutab oma esimeses kirjas, et me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu.

Jumala armastus seisneb ja teostub selles, et Jumal on läkitanud oma Poja maailma Päästjaks, andnud Ta lepitusohvriks meie pattude eest. Armastus on eneseandmine, enda täielik andmine armastatu eest kuni lõpuni. Aga mitte ainult armastatu eest, vaid ka armastatule. Apostel rõhutab, et Jumal on andnud meile oma Vaimu, võttes meid seeläbi omaenda eluasemeks – selleks, et meisse jääda või meis püsida. Kuna Jumal on armastus, siis lähtub sellest, et Jumal on võtnud meid oma eluasemeks ja püsib meis.

Usutluses Soome kiriku ajalehele Kotimaa (3.6.2022) tunnistas 12 aastat Tansaanias misjonärina tegutsenud Kati Kemppainen, et maailmas kasvab kirik nendes osaduskondades, kus Püha Vaimu tööd nähakse ja kogetakse otseselt inimese elu muutva väena. Veelgi enam. Püha Vaimu tegevust ei koge üksnes kristlased, vaid selle mõju ulatub kogu maailmaruumi. Vaim annab väge ja edendab elu kõikjal. Armastus on suurimatest Püha Vaimu andidest.

Johannese arusaama järgi inspireerib Jumala armastus meie armastust, olles selle allikas ja määratleb ka meie armastuse tõelise olemuse: armastus on eeskätt ja üle kõige eneseandmine. Erinevalt tavakäsitlusest, mille kohaselt armastus olla eeskätt meeldivuse ja kiindumuse tunne. On oluline meeles pidada, et kristlik õpetus ei paiguta armastust mitte tunnete, vaid tahte valdkonda.

Ainult Jumala armastusel ja Kristuses teostunud lunastusel rajaneb meie usujulgus: «Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks. Kes Temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.»

Kui oma elu ajal ei märganud Jeesuse tähendamissõnas rikas mees vaese Laatsaruse olukorda, kuid sattudes surma järel põrgusse, saab ta teadlikuks, et Laatsarus on Aabrahami juures, aga tema peab kannatama piinu ja ta palub, et Jumal läkitaks Laatsaruse tema vendade juurde neid hoiatama, et nemadki ei satuks paika, kus peab olema tema. Talle antud vastus on tõsine. Meile antud elu ehk armu ajal, on igaühel võimalus uskuda Jumal sõna, ehk antud loos Moosest ja prohveteid. Inimene arvab, et kui ta näeks suuri imesid, siis ta hakkaks uskuma, aga kui ta ei usu Jumala enda poolt ilmutatud Sõna ehk Jeesust Kristust, siis ei hakka ta uskuma, kui ta näeks ka imesid. Nii määrab inimese koha igavikus tema suhtumine Jumala sõnasse ehk Kristusesse, kuna Jumal tegutseb meis oma Sõna ja Püha Vaimu kaudu. Kui inimene Jumala sõnast ei hooli siis ei hooli ta ka Jumalast.

Armastus kas on või seda ei ole. Inimene, kes elab armastuses ja kelles elab armastus, ei saa teisiti kui armastada – nii Jumalat kui oma ligimest, oma venda. Inimene, kes vihkab oma venda, valetab, kui ütleb end armastavat Jumalat. See ei tähenda ühesuguseid tundeid kõigi inimeste suhtes – see tähendab tahet ja valmisolekut loovutada ennast oma kaasinimese eest samamoodi, nagu Kristus loovutas end meie eest.

Rootsi tuntud piiskop ja kirjanik Bo Gierz on öelnud omal ajal seda mis ei ole oma ajakohasust kaotanud ka täna: „ Selles julmas ja südametus maailmas toimub meie endi silme all Jumala suur päästeplaan. Lunastuse saladus on avanud tee ka nende juures kelle puhul meie ei suuda Jumala mõtteid mõista. Mees, kes sureb oma elutöö alguses, laps kes sünnib erivajadusega, prostituut või kurjategija – Jumal armastab neid kõiki samaväärselt. Jumal ei ole oma loodut kunagi hüljanud, vaid on nad lepitanud, andes neile võimaluse päästeks ja sissepääsu uude maailma.