Jeesus ütleb oma jüngritele: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”                                                                    Mt 20: 25-28

President Lennart Meri on öelnud, et me kõik teame kust me tuleme ja kuhu läheme. Ta tuletas igale kaasvõitlejate aeg-ajalt meelde, et me ei tohiks oma riigi kodanikena käituda nagu ühe suurriigi oblasti või vasallriigi esindajad, millest viimase ehk nõukogude liidu elu ja valitsemistavad on veel täna meeles enamikule üle poole sajandi tagasi sündinud inimestele.

Üksi inimene, ka ükski riik ei ole täiuslik ja seda ei ole ka erinevad valitsused ja võimud. Kui meie endi eksimuse tõttu kannatame me ise või kannavad vähesed inimesed, siis valitseja eksimuse tõttu, nagu näeme seda 4ndal Ukraina sõja aastapäeval, kannatavad terved rahvad ja riigid.

Samas võib valitseja tegutseda ka oma kodanike huvides, astudes välja nõrgemate kaitseks. Sel juhul on ta saanud teise teenijaks. Seal, kus keegi asub valla, linna või riigi teenistuses ei esinda ta enam ennast, vaid peab pidama silmas oma valla, linna või riigi ja selle elanike heaolu. Issand õpetab, et see kes tahab saada suureks, peab olema teiste teenija.

Meie ees seisavad iga päev valikud, mille õigsust saab hinnata alles aastate pärast. Ajaloo ees kaalutakse meie valikuid, mis võivad olla viimselt olulisemad meie ajalikest otsustest. 4. aasta eest Ukrainas päästsid vabatahtlike üksused terveid linnu vaenlase kätte langemisest. Meie Kaitsevägi ja Kaitseliit on sellest palju õppinud, aga meile on antud veel aega, et ka iga rahva liige teaks, mis on tema ülesanne ja roll olukorras, kus meie iseseisvus pannakse proovile.

Kui mõtleme täna sellele, mis hoiab ühte maad vabana, on see ennekõike tahe hoida oma vabadust ja täita oma kohust selles, milleks meid on kutsutud. Me tohiks endale lubada olukorda, kus keegi teine langetab otsuseid meie kodukoha oluliste arengute üle, vaid igaüks meist on oluline osa kogukonnast, kes suudab end organiserida ja koondada kriitilistel hetkedel, olgu selleks siis piirkonna kooli tulevik, peredele elamisväärsete tingimuste loomine või vabatahtlikuna panustamine. Kui me ise ei astu välja oma eluõiguse kaitseks, ei saa seda teha keegi teine meie eest.

EV vabariigi väljakuulutamise järel olid just noored gümnaasiumi poisid need, kes olid valmis oma elu kaalule pannes seisma meie maa ja rahva parema tuleviku nimel, sisemise ja välise agressiooni vastu. See on nagu esimene armastus, mis ei oma midagi, aga mis on valmis endast kõike andma.

Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Tänu neile, kes on armastanud oma maad ja tema inimesi on täna Eesti riik.

 + Anti Topaan