1Tm 2:1-4

Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpal­veid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.

Armsad kaasteelised.

Igal vabariigi aastapäeval on meie rahval põhjust vaadata tagasi ja imestada. Imes­tada selle üle, kuidas üks väike rahvas, kel­lel polnud ei suurt sõjaväge ega võimsat majandust, tõusis ometi lootusetust olukor­rast ja sirutas selja. Meie riik sündis palve, julguse ja ühtsuse pinnalt. See ei olnud iseenesestmõistetav[i]. See oli kingitus. Ja kingitused vajavad hoidmist.

Aga ajalugu õpetab ka seda, et rahvas võib kiiresti unustada, kust ta tuli. Et vabadus võib muutuda mugavuseks. Et sirge selg võib taas kummarduda - kord ida, kord lääne suunas. Et rahvas võib hakata täitma võõraid käske rohkem kui sada protsenti, nagu pilgati omal ajal eestlastest kommu­niste, ja nagu vahel tundub ka täna, kui Eu­roopa direktiividest saab meie jaoks roh­kem kui seadus - neist saab mentaliteet. Meie rahva ajalugu on pikk võõraste rahvaste alluvuses olemise ajalugu. Ja vahel küsime endalt: kas see on meie DNA-s? Kas eestlane on määratud olema orjarahvas?

Meie rahvas on täna ärev. Lõhenenud. Paljud ei tunne, et nende häält kuulatakse. Otsuseid tehakse viisil, mis jätab mulje, et rahvast ei kaasata ega austata. Maksud, direktiivid, kiired muutused - vähese selgi­tusega. Noored pered ei julge tulevikku vaadata. Ja meie ühiskonna sügavamaid haavu puudutab ka eetilise alusmüüri murenemine - küsimused abielust, inime­sest, loodu korrast. Need ei ole väikesed teemad. Need puudutavad rahva südant.

Sellises olukorras kõlab apostel Pauluse sõna üllatavalt kaasaegselt. Ta ei kirjuta rahvale, kellel on kõik hästi. Ta kirjutab kogudusele, kes elab võõra võimu all, kes on sisemiselt pinges ja väliselt surve all. Ja ta ütleb: „Ma kutsun üles anuma, palve­tama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi üle­muste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.“

Paulus ei ütle, et võim on alati õige. Ta ei ütle, et kristlane peab kõigega nõustuma. Ta ei ütle, et kriitika on keelatud. Ta ütleb midagi palju sügavamat: palve on esimene tegu, mitte viimane abinõu. Palve ei ole alistumine – see on vabaduse väljendus. Palve ei tähenda nõustumist - see tähendab südame hoidmist väärikana. Palve ei muuda ainult teisi - see muudab meie enda hoiakut. Palve loob ruumi rahule, mida poliitika ei suuda anda.

Miks palvetada nende eest, kellega me ei nõustu? Sest Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid - ka need, kes eksivad. Sest rahu ei sünni vihast, vaid vaiksetest ja rahulikest südametest. Sest palve aitab näha inimest, mitte ametit. Sest palve hoiab rahva vääri­kana, mitte kibestununa.

Ja just väärikus on see, mida Eesti täna va­jab. Väärikus ei ole uhkus - see on selgus ja rahu. Väärikas rahvas ei lõhestu, vaid ot­sib üksteise kuulamist. Väärikas rahvas ei lõmita, vaid seisab sirgelt. Väärikas rahvas ei ela hirmus, vaid lootuses.

Eesti riik ei püsi poliitika jõul. Eesti riik ei püsi maksude ega direktiivide jõul. Eesti riik ei püsi isegi mitte majanduse jõul. Eesti riik püsib selle rahva vaimse tervise, väärikuse ja palve jõul. Meie riik sündis palvega. Meie rahvas püsis palvega läbi okupatsioonide. Meie riik vajab palvet ka nüüd - mitte selleks, et „võimule meeldi­da“, vaid selleks, et rahvas jääks väärikaks ja vabaks.

„Jumal tahab, et kõik inimesed tuleksid tõe tundmisele.“ See on meie lootus. See on meie tee. See on meie rahu.

Issand Jumal, me täname Sind Eesti maa ja rahva eest. Me täname vabaduse eest, mis ei ole iseenesestmõistetav, vaid kingitus, mida Sina oled hoidnud läbi aegade.

Me palume täna kõigi nende eest, kelle kätte on usaldatud juhtimine ja vastutus - anna neile tarkust, rahu ja õiglust, et meie rahvas võiks elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.

Hoia meie kodusid, meie lapsi ja meie tulevikku. Hoia meie südant tänulikuna ja meie rahvast ühtsena.

Ole meie maa valgus ja meie rahva rahu. Aamen.

[i] Eesti riik on 108 aasta jooksul olnud tegelikult vaba vaid umbes pool sellest ajast — ligikaudu 56 aastat. Ülejäänu on olnud okupatsioonid: esmalt lühike 1918–1919, seejärel 1940–1941, Saksa okupatsioon 1941–1944 ja pikk Nõukogude okupatsioon 1944–1991. Ometi on meie rahvas säilitanud oma keele, kultuuri ja usu — ja see on ime, mitte iseenesestmõistetavus.