1 Kr 10: 12-13

Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.

Korintose koguduse liikmete usk oli pandud proovile. Usuteelt kõrvalekaldumise ohus olid eriti need, kes arvasid, et nemad on kõige tugevamad. Eelmisel nädalal juhtus Tallinnas liiklusõnnetus, kus üks tramm sõitis teisele tagant otsa, mille tulemusena viidi haiglasse viis inimest. Sellises reisijatele ohtlikuks kujunenud olukorras, olid ohus ennekõike need, kes arvasid et trammis liigeldes ohtu ei ole. Ühistranspordis peab eriti püsiti seistes end kinni hoidma või kas autos või bussis liigeldes kinnitama turvavöö.

Korintise koguduse üheks probleemiks oli veendunud kristlaste arusaam, et nad võivad osa võtta ükskõik millest, ilma, et see nende usku ja veendumusi ohustaks. Apostel Paulus hoiatab neid oma kirjas, et nad ei oleks selles liigselt enesekindlad. Eksimine valitud teelt ei ole, selles olukorras  sugugi välistatud.

Kui me märkame, et oleme teelt eksinud, siis püüame õigele teele tagasi jõuda. Aga kui oleme siiski veendunud oma valitud tee õigsuses, on varem või hiljem oma eksimuse tunnistamine parim võimalus selles kogemusest õppida, et järgmine kord tähele panna seda, mis meid eelnevalt eksitas.

Eelmisel nädalal kogunesid Lihula mõisas erinevad inimesed, keda ühendab Norra kuninga Püha Olavi palverännutee planeerimine ja selle arendamine. Need, kes on palverännakutel jalgsi osalenud teavad, et aeg- ajalt tuleb oma teekonda võõral rajal täpsustada, kas siis vastavate teemärgistuste või elektrooniliste vahendite abil. Üks kogenud rändur tunnistas, et tema jaoks on sellise märgistuse kontrollimine oluline iga 500 m järel, aga vaatamata selle on juhtunud, et on tal on tulnud ette valele teele kõrvalekaldumisi.

Kui teel võib ka lihtsalt eksida siis kiusatused võivad meile tunduda sellel hetkel ülejõukäivad, mis võivad olla tingitud rasketest elu olukordadest, raske iseloomuga inimestest või ka omaenda soovidest. Kõigis neis olukordades on olemas siiski väljapääs, mille Jumal on valmistanud, et oleks võimalik seda taluda. Jumal ei ole omade suhtes hoolimatu. Meenutagem näiteks Meie Isa palvet: „ja ära saada meid kiustausse vaid pääste meid ära kurjast!“

Kui juhtub, et me siiski käitume vastupidiselt sellele, mida meie südametunnistus õigeks peab, siis on veel üks väljapääs. Tunnistada oma eksimust. Jumal andestab ja kingib uuesti alustamise võimaluse. Meenutagem, et Jeesuse nimi tähendab Päästja, kes päästab oma rahva nende pattudest. Kui me ise ei suuda oma pahedest või eksitustest võitu saada, saame pöörduda tema poole, kelle on meist suurem meelevald. Metsas või teel eksinuna on kogemuse järgi hea peatuda ja paluda õige väljapääsu leidmise pärast.

Inimestena ei ole meil alati võimalik vältida kiustustesse sattumist, aga me pole sunnitud neisse langema. Alati kui suudame oma kiustustest üle olla ja neisse mitte langeda, saame oma usus tugevamaks. Õige viis oma nõrkustele vastu seista, on vältida olukordi mis võivad saada meile ohtlikuks. Kui aga teadlikult seatakse end sellisesse olukorda, soovides, et Jumal meid hoiaks, tähendab see Jumala kiusamist. Eks kiusatusi nagu ka erinevaid probleeme, tuleb elus ka neid otsimata ette piisavalt nii, et neid ei ole vaja endale ise teadlikult juurde tekitada.

Markuse evangeeliumis tuuakse Jeesuse juurde poeg, kelle keha ja elu ei toimi nii, nagu see on tavalistel lastel. See olukord põhjustab hämmingut, hirmu ja jõuetust. Last, kes ei suuda oma keha ja meelt valitseda nähakse ümbritsevate silmis probleemina, millele tuleb leida mingi lahendus. See tunnistab muuhulgas sellest, kui raske on meil kohata elu, mis ei mahu meile tuttavatesse raamidesse.

Selles olukorras on lapse isa kogu hingest tõusev palve Jeesuse poole: ma usun, aita mind mu uskmatuses, piiblis üks jõulisematest palvetest. See ületab piiri mis seisab kõigutamatu usu ja ebaõnnestumise vahel. See kummutab arvamuse, nagu Jumal ootaks meilt üksnes täiuslikku usku ja näitab, et Tema kõnetab meid pigem meie ebakindluse ja väljapääsmatute olukordade keskel. Just sellistel hetkedel, kui me tunnistame Talle oma haprust ja haiget saamist, võtab ta meid kuulda.

Jeesuse jüngrid püüdsid poissi oma oskustega aidata kuid ebaõnnestusid. Poisi isa ebalev usk ja samas enda ja oma poja usaldamine ainsa võimaliku aitaja hoolde õpetavad meile, kuidas meiegi saame ligineda Kõigevägevamale, uskudes tema Poega, olgu siis et meie usk suur või alles otsiv, anda ennast Tema kui meie pattude lepitaja ja vabastaja kätte.

Usku ei mõõdeta selle suuruse, vaid  eesmärgi alusel. Ka kahtlev usk võib olla päästev, kui see suunab oma pilgu ja palve Päästjale. Isa tuleb oma lapse pärast Jeesuse juurde ja Tema ei aja teda enda juurest ära.

Vabariigi president alustas oma aastapäevakõnet tõdemusega, et lastele meeldib Eestis elada. Me kõik oleme selleks oma panuse andnud. Üheskoos loodu peegeldub tagasi me silmavaatest, milles on rahulolu saavutatust, tarkust kogetust ja jätkuvalt püsib seal ka uudishimu. Aga üha rohkem on meie pilgus ka nõutust ja ärevust. Ja päris kindlasti ülemäära iseend ja vähevõitu teisi.

Viivi Luik on öelnud „Ajalugu on varju ja valguse mäng. Kord on ajad valgemad, kord on nad pimedamad. Kõik, nagu elus ja ajaloos alati, oleneb iga üksiku valikust.“

Möödunud aastal sündis Eestis 9092 last. Mitte kunagi viimase saja aasta jooksul pole meid nii vähe sündinud. See on valus tõde: meid jäi aastaga vähemaks terve Põlva linna jagu rahvast. Tegemist pole pelga hetkevirvendusega. Kui me seda suunda muuta ei suuda, on juba kahe põlvkonna pärast meid järel vähem kui miljon. Sündimusest sõltub rahva püsimine ja seda loetakse rahva elujõu näitajaks.

Kui peaminister naeruvääristab oma vabariigi aastapäeva eelses kõnes lapsi kodus kasvatavaid emasid ja riik ei hinda nende rolli, kes on otsustanud vahetada tööalane karjäär kodus laste kasvatamise vastu isegi niipalju, et oleks valmis tagama neile elementaarne haigekassa kindlustus, siis võib ka Eesti riigi kohta öelda: kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks.

Vaimulikus ja vaates sõltub perekonna loomina ja laste saamine oma tulevate päevade usaldamisest ja lootusest. Ilma Jumalale lootmata ja teda uskumata ei ole meil seda usaldust ja lootust. Aga temaga koos suudame me ületada kõik raskused.

Veel ülemöödunud suvel, kui meie sündivuse näitajad ei olnud langenud nii madalale kui praegu, ütles Eesti elujõu kongressil teoloog Randar Tasmuth:  Ei saada aru, et Jumal ei olene inimese arvamustest, ent inimene oleneb Jumala loodud maailma füüsilistest ja moraalsetest seaduspärasustest. Neid seadusi võib küll mõnda aega ignoreerida, aga tagajärjed tulevad. Kui usk on asendunud sõltuvusega paljudest muutuva maailma nähtustest, nõrgeneb ka usust tulenevate eetiliste printsiipide järgimine, sealhulgas vastutustunne. Seda kõike näeme enda ümber.

See, et me veel püsime usus või kestame rahvana ei ole niivõrd meie endi kui Jumala teene. Kui ma vaatan inimesi enda ümber, siis tajun, et enamik neist ei tunne Jumalat, aga Jumalal on tee iga inimese juurde kui ta tema poole pöördub oma mures siira südamega. Jeesus ütleb ka haigusest vaevatud poja isale: Kõik on võimalik sellele, kes usub! 

Oma jüngritele, kes ei suutnud poega aidata ütleb ta: Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.” Palve, Jumala armuvahendite nagu ristimise ja armulaua kaudu on kristlase osadus Jumalaga, kellesse ta usub ja kellelt poisi isa Jeesuse poole pöördudes abi palub ja kes suudab appi tulla ka meie palvele, kui me oma hädaga Tema poole pöördume ja temast tunnistame.