Tuntud lugu räägib kolmest hooneehitajast, kes kõik teevad sama tööd. Kui nende käest küsida sama küsimus mida hetkel teevad, vastab esimene üks laob müüri, teine, et teenib raha ja kolmas ütleb, et ehitab pühakoda.

Sellised ühte tööd tegevaid kuid samas erinevaid arvamusi ja eesmärke omavaid inimesi on iga päeva meie ümber ka siis kui me liigume ühes suunas õpime või õpetame samas koolis või oleme selle vilistlased.

Olen oma vaimuliku ameti Saaremaal elatud kolme aastakümne jooksul puutunud kokku ja saatnud viimsele teele igal aastal sadakond saarlast. Nende elulugude kirjutest mustritest tõuseb mitu Kuressaarele märgilist õppimise või töökohta. Meeste elulugusid läbib korduva motiivina Kuressaare ametkool kõigi oma 100 aasta jooksul kasutuses olevate nimedega. Nende, nüüd juba igavikus olevaid endisi vilistlasi on nende omased ja pereliikmed iseloomustanud kui väärikaid ja lugupeetud, oma oskustest teistel eeskujuks olevaid inimesi.

Kuna paari juubelit tähistava päeva jooksul on juba palju räägitud ja räägitakse ametikooli sisust, peatun täna oma sõnavõtus, sellest, ligi 400 aastat tagasi rajatud hoonest ja toonastest meistritest lähtuvalt, mis on andnud või annab meie tööle ja selle tulemusele väärtuse ja ajas vastupidavuse?

Nii nagu alguses toodud näites kuulsime muudab meie töö ja selle eesmärgi mõttekaks meie suhtumine. Kuigi me elame tööstusliku toodangu maailmas, hindavad inimesed enim originaalsust ja isikupära. Nii julgen väita, et kvaliteetne ja püsiv väärtus on meie tööl vaid siis suhtume selle kogu pühendumisega ja teeme seda südamega põhimõttel tee teisele sada mida soovid ,et sulle tehakse.

Meie töö ja kutsumuse raamiks ja aluseks on Jumala enda loomistöö, mis on igasuguse elu ja tegevuse alus ja eeldus. Üks meie endi eelkäijate elulugusid läbiv motiiv on ütlemine, et nad olid väga tublid töömehed. Viimased 70-80 aastat on meid õpetanud siinses ühiskonnas tegema tööd kuid pöörama vähem tähelepanu ka puhkuse vajalikkusele. Suurimaks eeskujuks on siin suurim meister ehk algne Looja, kes ise hingas pärast loomistöö lõpetamist kõigist oma tegudest. Nii peaks ka tema sarnaseks loodud inimene elama töö ja puhkuse vahelduses.

Juubelisündmused annavad meile võimaluse vaadata Ametikoolis tehtule ja hinnata sellest saadud hariduse kvaliteeti kuid oleks ülekohtune kui me lubaksime endale puhkust vaid üks kord elus vaid meil tuleb olla nii enda kui kolleegide ja kaasõppurite suhtes armuline ning anda neile ülesandeid jagades ka hingamisruumi, et säiliks silmades sära ja hommikul oma kohtsute juurde tulles rõõm uuest päevast.

Siinkohal tuleb tunnistada et loomislugudes hakkas töö endas kandma vaeva, koorma ja võitluse tunnuseid pärast esimeste inimeste Looja sõnas kahtlemist ning halva nõu kuulda võtmist.  Nii nagu Looja töö ei lõppenud kogu nähtava ja nähtamatu loomisega, on ka tema loodud inimese rõõmuks see, kui ta näeb oma mõtte või kätetööst olevat rõõmu teistele inimestele ning ta soovib seda mis on hoida ja uuendada.

Viimase saja aasta jooksul on selle kiriku kelli hoidnud töös mitu meistrit, kellest Uldo Aarnis oli lukksepp ja plekksepp, kuid kes ei piirdunud üksnes omandatuga, vaid tema huvi oli vanadele kelladele elu sisse puhumine. See mis ei õnnestunud enne teda ega ka pärast teda, tegi ta teoks 1980 aastate lõpus, pannes visa tööga ja kättesaadavatest varuosadest, pärast aastakümneid vaikimist, kõlama nii Raekoja kui Laurentiuse kiriku kellad, mis on omal ajal nagu omamoodi kaksikud, tellitud samal ajal Miitavi ehk Läti Jelgava linna tehasest 1881 aastal.

Looja on andnud meile annid nagu talendid, et me neid kasutaksime kui meie kasutusse antud väärtuslikku vara ja millega me saame jätta oma aega ja keskkonda jälje nii, nagu võime näha vanade meistrite poolt jäetud märke oma loomingul või tuvastada talle või antud koolkonnale ainuomast käekirja ja tunnuseid. Olgu töö või kutsumis milline tahes, ei ole niivõrd oluline kellegi anni suurus, kuivõrd selle kasutamine. Meie töö ja tegevus võiks olla ligimesele õnnistuseks aga ka auks Jumalale. Viimane võib meistrit panna kaaluma ka võimalust oma nimetähti mitte oma loomingule kandma nii nagu teevad seda mõnikord ikoonimaalijad, et inimeste tähelepanu ei oleks suunatud meile, vaid Loojale ja tema tänamisele.

Selles mõttes tunnevad küllap ka paljud Ametikooli õpetajad rõõmu kui nende juhatatud ja edasi antud oskused ei ole niivõrd seotud nende nimega kuivõrd leiavad nende õpilaste kaudu tuntust nii meie maal kui maailmas. Siis on läinud täide sõna millest annab tunnistust ka pühakiri kui Issand ütleb: „Aga iga koolitatu on samasugune nagu ta õpetaja.” (Lk 6:40). Jeesus eeldab, et õpilase edenemine sõltub tema õpetajast. Heal õpetajal on ka head õpilased, parimal juhul sama head kui ta ise. Parimatel õpilastel on võimalik saada ka ise õpetajaks, millest tunnistavad ka pika ajalooga haridusasutused.

Ajalugu ei alga ega lõpe meiega, vaid me tohime olla ühel või teisel moel järjepidevuse kandjad.

500 aasta eest võttis, Liivimaale tulevaste kirikuõpetajate ettevalmistamiseks kooli asutamise teema üles, kohalikust vasalliperekonnast pärinev reformimeelne Saare- Lääne piiskop Johannes IV Kievel. Kooli asukohaks pidi saama kas Vana-Pärnu või Kuressaare. Kievel leidis isegi sobiva õppejõu, kelleks osutus Rostocki humanist Egbert Harlem. 1522 saabus too olude ja tingimustega tutvuma. Kooli ülesandeks oli valmistada mittesaksa vaeste linnakodanike ja talupoegade lapsi ette vaimulikuks ametiks.

Täpselt 500 aastat tagasi viibis piiskopi poolt kutsutud tulevase kooli õppejõud Rostockist pärinev humanist Egbert Harlem Saaremaal, et tutvuda kohalike olude ja kooli asutamise võimalustega. Ilmselt olid muljed positiivsed ja Harlem oli valmis loodavasse kooli tööle tulema, aga enne hakkasid kohalikke olusid mõjutama reformatsiooni sündmused.

500 aastat hiljem on Kuressaares loodud kõik tingimused nii alg põhi, gümnaasiumi, ametoskuste kui kõrghariduse omandamiseks saarlaste jaoks kodusaarel, aga ka paljude siia õppima tulnud õpilaste ja õpetajate heaks. Siit on saanud tuule tiibadesse paljud Eesti vabariigile aluse pannud riigi ja kultuuritegelased, aga veelgi enam paljude erialade meistrid, kelle ametioskustele alusepanijaks on Kuressaare ametikool, mis võiks auga kanda meistrite kooli nime. Kandkem ja kasvatagem siis väärikalt oma kooli nime ja tuntust ka algava uue saja aasta vältel nii nagu see kõlab tahtmatult meie keeles väljaöelduna kätte jõudnud juubeli kirjapildis oleva lühendi „KAK 100“ sõnastuses. Pidagem ka silmas meistreid, kes ei ehita lihtsalt hoonet, ei teeni palka vaid rajavad enda ja tulevaste põlvkondade jaoks pühakoda teades et see mida teema ei ole üksnes meie töö vaid me võime paluda oma jumalakatlike esivanemate kombel sellele tööle Jumala õnnistust.