Igapäevane leib
Lõikustänupüha tuletab meelde, et kõik, mis meil on ja mis me oleme, on Jumala armukingitus. See puudutab nii ajalikke kui igavesi ande ja õnnistusi. Pole mõeldav, et Jumala ande vastu võttes ei valdaks meid tänumeel. Jumala tänamise juurde kuulub ja selle kõige loomulikumaks väljenduseks on Temalt saadu jagamine nendega, kes on meie ümber – eeskätt puuduses või kannatutses olijatega. Kui me ei ole valmis jagama, endast andma, siis me ei ole tegelikult võimelised ka meile kingitavast armust osa saama, ega sellest tunnistama, vaid salgame selle ja tõukame, nii Jumala armu kui viimselt Tema enda enesest ära.
Püha Franciscusele ilmutas end Issand, et ta peab üles ehitama tema kiriku. Franciscus arvas, et see kehtib ühe kodukandi varemetes kiriku kohta, mida ta asus koos sõpradega taastama, aga alles hiljem ta mõistus, et tema ülesanne on ehitada üles elavatest kividest hoonet ehk koondada ja julgustada inimesi. Tema sai Kristuse eeskujul vaeseks, loobudes kõigest maisest.
Ühes oma kirjas ta ütleb: «Inimesed kaotavad kõik selle, mis nad siin maailmas alal hoiavad; ent nad võtavad endaga kaasa enda poolt jagatud armastuse ja armuannid otsekui tasu ja väärilise hüvituse Issandalt.»
Olulisteks märksõnadeks on siin siirus või ehtsus ja vabatahtlikkus. Jumal jagab oma armu vabalt ja ilma igasuguse tagamõtteta – Ta ei taha selle eest midagi tagasi ja keegi ei saagi Jumalale midagi tagasi anda. Samasugust hoiakut ootab Jumal meilt: et oleksime valmis jagama välja ilma välja jagatut taga kahetsemata, ning selle eest tasu ootamata. Meie ainsaks «tasuks» on, et head tehes saame ise seda rikkamaks, mida enam me välja jagame – rikkaks tänu poolest ja rikkaks ka selle poolest, et seeläbi kinnitatakse meie usu ja tunnistuse ehtsust ja tõelisust. Õige andmine lähtub rõõmu ja tänuga täidetud südamest, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.
Hiljuti Läänemaa Mihkli kirikus ja pastoraadis toimunud nõupäeval arutlesime selle üle, kuidas teha korda EELK ca 100 kehvas seisus kirikut, mis vajavad olulist tuge – et katus ei sajaks läbi, põrand ei vetruks, krohv püsiks seinas, kell oleks löödav. Kirikufondi esimehe Janek Mäggi sõnul on selleks hinnanguliselt tänastes ehitushindades vaja üle 100 miljoni euro, umbes miljon keskmiselt kiriku kohta. Kust seda raha saada? Üks väga suur kasutamata ressurss on vabatahtlik töö – annetatud aeg, selle ajaga tehtud töö.
Arvestatava hulga Vähiravifondi „Kingitud elu” kogutavatest annetustest korjavad kokku vabatahtlikud, kes seisavad sadadel üritustel kastidega ning annavad sellega ära olulise osa oma elust. Nad külvavad aega, et keegi teine saaks seda lõigata. Abisaajad vajavadki aega, see on hindamatu.
Miks inimesed seda teevad? Kristlastena me usume, et Jumal on andnud Jeesuses Kristuses kõik meie eest ja meie heaks ja ainus võimalus sellest veenvalt tunnistust anda on anda endast kogu oma eluga, nii sõnas kui töös.
Kuressaare kiriku taastamine sai alguses 1998 aastal, mil koguduse vabatahtlikud puhastasid kiriku lae peal olevat võlvi sinna kogunenud prahist ja süstemaatilisema taastamistöö algust märgivad ära 25 aasta eest kirikule annetatud uute akende ja nendel olevate kullaga kaetud Urmo Rausi vitraažide paigaldamisest kahe aasta jooksul. Meenutasin seda veidi enam kui aasta tagasi, kui laulatasin siin kirikus Jüri Randla jun. tütre Annemarie, kelle isa mälestuseks on need aknad annetatud. Veerad sajandi jooksul, mis seda kirikut on erinevate inimeste, riigi, omavalitsuse ja ettevõtete toel taastatud olen kogenud sageli erilist Jumala juhtimist ja just õige ajahetke saabumist. Üheks keerulisemaks ajaks oli koguduse igapäevases elus aeg, mil kiriku siseremondi mitmele aastale jaotunud tööd panid kogudust igal aastal kolima kiriku ja koguduse maja vahel, millest viimse renoveerimiseks tuli kogudusel kanda ka teatud raskusetega laenukoormat, et oleks koht ja ruumid kuhu mahuks ära jumalateenistusteks kogunenud inimesed. Ilmselt mäletavad mitmed veel neid aastaid, kui kiriku altariruumi ja pikihoonet eraldas suur roheline kile, et kogudusel oleks siiski võimalus kasutada ka remondi ajal osaliseltki oma ajaloolist pühakoda.
Vana tuntud lugu räägib ehitusmeestest, kelle käest küsitakse, mida ta kiriku müüre taastades teeb? Esimene ütleb, et laob müüri, teine et teenib igapäevast leiba ja kolmas, et taastab Jumala koda. Üks ja sama töö, aga nii erinevad vastused. Ehitusettevõtted, kes on igaüks oma panuse andnud, et seda kirikut ja selle ümbrist taastanud nagu „Karukell“, „Rändmeister“, „Klotoid“ ja „Ösel Ehitus“ on igaüks leidnud vanast hoonest või selle juurest ajalooga seotud märke ja tähiseid, mis tunnistavad sellest, et siin paigas on olnud ametis varasemate põlvkondade meistrid ja koos käinud selles linnas elanud varasemad põlvkonnad, ehk meie endi eelkäijad. Me võime teha elus paljud asju ja rajada mitmeid hooneid, kuid viimselt annab see, mida me oleme teinud Kristuse kiriku ja tema koguduse heaks, arvatakse meile meie hingede kasuks, mis tunnistab meie jumalakartlikkusest ning see mida toome Jumala alatari ette, sarnaselt tänastele sümboolsetele lõikusandidele, jääb meist tunnistama siia veel ka siis, kui keegi enam ei mäleta meie tegemisi ja nime.
Kuressaare kogudus on hoidnud alal oma esiisade usku ja traditsioone, vaatamata kirikut tabanud tulekahjudele, on nii hoone kui selles kogunev kogudus otsekui tuhast tõusnud fööniks. Müütiline lind ilmus iga 500 aasta tagant, põletas end tuleriidal ja ärkas tuhast noorenenuna taas ellu. Seetõttu on fööniks olnud kristlus kunstis ülestõusmise ja Kristuse sümbol.
Kristlased usuvad, et meie pääsemine ei seisne meie kannatuste lõpetamises ja sellega surma takistamises, vaid surma võitmises, surmast läbi minnes. Jeesus oli esimene. Kõik teised pääsevad teda järgides samal viisil läbi haua. Vaatamata sellele, et mitmed Saaremaa kirikud on vanemad kui 500 aastat, on vaikivate tunnistajatena ka linnakirikusse ja selle ümber maetud omaaegseid tuntud koguduse liikmeid, kelle viimne puhkepaik asub altariruumi ehk pühakoja olulisema koha vahetuses läheduses.
Saaremaaga seotud inimeste ja kogukonna ees seisab lähiaastatel muuhulgas ees seni ületamatuna tundunud eesmärk, peatada saare vanade kirikute lagunemine ja anda need korrastatuna koguduste ja kogukonna kasutusse.
Jeesus ütleb: „Andke, ja teile antakse - hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.” Lk 6:38
Jumal ei ole jätnud midagi andmata: Ta on andnud iseennast oma ainusündinud Pojas, meie Õnnistegijas, kes on saanud vaeseks meie pärast, et meie Tema vaesusest igavesti rikkaks saaksime. See on suur arm, mille eest me ei suuda Jumalale kunagi piisavalt tänu tuua – see aga ei tähenda, et me ei peaks püüdma, pidades meeles, et Jumala armu ja suuremeelsuse juurde kuulub, et Ta ei taha midagi endale, vaid ootab, et väljendaksime oma tänulikkust Tema suhtes hea tegemisega oma kaasinimestele.
Kinkide andmine oli vana idamaise arusaama järgi kuningate eesõigus ja hüve. Kui Paulus jätab jumalaga Efesose kogudusega, julgustab ta neid oma eeskujuga kandma hoolt nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!” (Ap20:35)
Apostel näeb andja rollid ennekõike Jumalat ennast, kellest meil kõigil on õppida: Tema, kes annab seemne külvajale, annab ka leiva toiduseks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja.
Jumal on ka selles meile eeskujuks: teha head midagi tagasi ootamata (nõudmisest rääkimata) – teha head sellepärast, et need, kellele me head teeme, seda vajavad. Kusjuures Jumala arm avaldub ka selles, et kui me teeme head siiralt ja omakasupüüdmatult ning jagame välja ilma, et me midagi tagasi ootaksime, siis me saame tegelikult ka ise tagasi – palvete näol, mida need, keda oleme aidanud, meie eest Jumala ette toovad. Jumala arm on imeline ja võrratu, see teeb kõige õnnistuse poolest rikkaks saaja ning veelgi rikkamaks siira ja omakasupüüdmatu andja.
Koguduse kui Kristuse maapealse ihu kogumine, rajamine ja nähtavaks saamine kestab seni, kuni Kristus ise aegade lõpus tagasi tuleb. Seni saavad üha uued põlvkonnad hoida nendele pärandatud nähtavaid ja nähtamatuid varasid, et kiriku Issand võiks meile öelda nii nagu ta rääkinud tähendamissõnas talentidest: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:23)
+ Anti Toplaan