Graali näide meenus mulle kui olen jälginud arutelu meie sakraalse ehituspärandi saatuse üle, kantuna soovist rajada Tartu Toomkiriku varemetesse kultuuripealinnaks saamise aastaks eliitrestoran. See on jaganud kultuurirahva kahte leeri, kelles esimene näeb selles soovis huvitavat ja kaasaegset viisi ühendada vana ja väärtuslik uue ja kaasaja inimese jaoks naudinguid pakkuvaga ning teised, kellel jaoks on hedonismi ülistamine senises pühakojas vanade haudade kohal vastuvõetamatu, mis ühtlasi peegeldab nii meie mälu kui kultuuri allakäiku. Suuresti on tegu aruteluga sellest, mis on kellelegi püha?

Tartu Tomkiriku näitel on küsimus ka selles, kas endise kiriku müürid kätkevad mingil moel veel endiselt selles kuulutatud sõna ja toimetatud sakramentide mõju, või on tegu pelgalt ehitusmälestisega mida võib kasutada ka teisel eesmärgil kui on vaid täidetud nõue hoone senise osa säilimisest.

Nüüd juba mitme aasta eest pöördus minu poole Saaremaa Muuseumi töötaja ja küsis arvamust nähtusele, mille tuvastasid TTÜ teadurid. Nimelt olid nad ühe projekti raames mõõdistanud tundlike seadmetega linnuse kapiitlisaali energiavälju ning tuvastanud vana altari eest erakordse energia koondumise punkti, millele ei leidunud ratsionaalset selgitust. Avaldasin toona arvamust, et mitme sajandi jooksul samas kohas pühitsetud sakramenti võib jätta ka mitu sajandit hiljem silmale nähtamatu kuid mõõdetava jälje .

Tinglik arutelu pühadusest puudutab tegelikult igat inimest ja Eesti piirkonda, milles põrkuvad kaks erinevat maailmavaadet, mida lihtsustades võib väljendada materiaalse ja ratsionaalse ning teisalt vaimse ja silmale nähtamatu tunnistamisega. Esimese kohaselt on üksnes reaalselt tajutav see mida saame meile antud meeltega tunnetada, ning õnneks tuleks seda kõike püüda saavutada meile antud elu ajal. Teise vaatenurga kohaselt mõjutab iga meie tegevus meid mitte ainult selles elus, vaid sellel on oma otsene mõju ja tagajärjed nii ajalikult kui igavesti ka pärast meie ajaliku elu lõppu.

Küllap ollakse nõus väitega, et me peame austama oma vanemaid ja hindama nende poolt loodud pärandit. Kui see on nii, siis ei ole meile ilmselt ükskõik, kuidas või mil moel me selle pärandiga ümber käime. Võimalusel soovime teha nii nagu meie vanemad või vanavanemad on õigeks pidanud. Häda on ainult selles, et ajal mil erinevad põlvkonnad ei ela enam koos ja perekondade lugusid ei ole vanematelt lastele edasi antud, elame teatud mõttes kultuurikatkestuse olukorras. Kui pered ei saa enam kokku inimese elukaare erinevatel pöördehetkel, ei tunne me ka enam piltidelt ära inimesi kes on elanud meie vanavanemate kõrval.

Ilmselt ei oleks ühelgi varasema põlve taluperemehel tulnud pähe müüa lühemaajalise kasu saamiseks maha oma parim mets, millest mälestuseks jäävad pinnasesse maha sügavad jäljed. Olen näinud mõnda endist talukohta mida oleks ka selle kunagistel peremeestel raske ära tunda. Siberisse küüditamine, sundkollektiviseerimine ja selle laines maalt põgenemine on kaotanud tulevaste põlvkondade juures isikliku sideme oma esivanemate maa ja juurtega. Ometi on nii nähtava kui vaimse kultuuri säilitamine ja mõtestamine iga põlvkonna ülesanne ja kohustus.

Hea elu, aga ka suur sõjavägi ei taga iseenesest õnne ja võite lahinguväljal. Ukraina näitel on selleks tahe kaitsta oma maad ja kultuuri. Teiselt poolt näeme seda, kuidas agressor soovib seda kõike hävitada, püüdes tühistada ka sellel maal elavate inimeste väärikust. Küllap tehakse sedagi mingi seletamatu vihaga, millel on tegijatele endile kahtlemata pikaaegsed tagajärjed nii nende endi elu lõpuni, aga kahtlemata ka igavikus. Seal kus ei ole meeleparandust ei ole ka andestust. Ilma andestuse ja armastuseta ei ole tegelikult ka õigesti elatud elu. Kaks nii olulist asja ei liigitu küll nähtavata maailma hulka, kuid nendel on selles maailmas palju nähtavaks saanud märke nii heategude kui pühakodade ja nendes talletatu näol.

Jumal võib meid kõnetada sõltumatult ajast ja kohast, kuid ka kiriku varemetes võivad olla alles meie vanemate kõnetuste märgid, mille kohta on juba Vanas Testamendis öelnud Jaakob, kes unest ärgates ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”

Ükski ese või isik ei ole iseenesest püha, kui seda ei pühitse Jumal. Jaakobil oli omas ajas Jumalast ja Tema kojast üsna piiratud ettekujutus. Üks vaimulikke seaduspärasid on see, et üksnes murtud südamega ja omaenda süüd tunnistav inimene suudab hinnata ka Jumala ligiolu. Jumalale on meelepärane elada murtud südames. Eestimaa koguduste ajaloos on lühemaid või pikemaid perioode, mil kirikuhoone hävimise järgselt ja enne hoone taastamist on jumalateenistusi peetud ka kiriku varemetes, ning mõnikord on kiriku taastamiseks kulud aeg pikem kui üks inimpõlv. Jaakobi jaoks seisis oma elu murdepunkti kogemus alles ees. Inimesele kes tunneb Kristuse ohvri läbi ilmutatud Jumala armastust, ei sisenda Jumala ligiolu hirmu. Kuningas Taavet ütleb:  „Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole.“ (Ps 84: 2-3)

Uues testamendis asetub templi kohale kogudus kui Kristuse ihu, kes on elav ja püha Jumala eluase Vaimus. Apostel Paulus sõnastab selle kirjas Efesose kogudusele: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.” (Ef 2:19-22) See lõik sisaldab endas mõtet, et kirik ei ole pelgalt kivist hoone, vaid pigem elav organism ehk Kristuse ihu.

Kui tulla tagasi artikli peakirja juurde ja oletada, et püha Graali all on peetud silmas karikat mida Jeesus kasutas pühal õhtusöömaajal, omab see tähendust vaid seoses Kristusega. Kui miski on pühitsetud või eraldatud Jumalale, siis täidab ka selle edaspidine kasutus oma algset eesmärki vaid juhul, kui see on Issanda teenistuses, tunnistab Temast ja vahendab Tema armu. Nii võib olla küll muuseumis eksponeeritud kirikukunst ilus vaadata, kuid sellel puudub kontekst kui ta ei ole liidetud algsesse tervikusse.

Need kes hoiavad tallel ja edendavad nii vaimset kui materiaalset kristlikku pärandit ajastul, kus enamik inimesi on kaotanud selle pärandiga kontakti, võib tinglikult nimetada Püha Graali valvuriteks, kes hoiavad seda elavana tulevastele põlvedele.