Apostel Paulus annab oma kirjades erinevaid soovitusi. Ta teeb seda talle omasel moel, pärast seda kui on põhjalikult selgitanud, et elu kristalsena saab kasvada ja areneda üksnes eluühenduses Kristusega.

Ilma Kristust tundmata ja tema uut elu leidmata, võrduvad meie manitsused ja üleskutsed moraali lugemisena. Kui Paulus manitseb kogudust, siis ei tähenda need niivõrd seda, kuidas konkreetselt ühes või teises olukorras toimida. Pigem on need erilised ja ilma nähtava omavahelise seoseta nõuanded ja juhised mis põhinevad iga konkreetse koguduse või isiku olukorra tundmisele apostli poolt.

Esmalt sõnastab ta põhilise, mille aluseks on tema poolt varem Galaatia kogudusele öeldu: ”Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!” (5:25) Meil on Püha Vaimu kaudu kingitud elu, ehk meid on uuesti sünnitatud ristimises. Nii peaksime nüüd ka elama ja käima Vaimus. Käimine tähendab antud kontekstis laiemalt läbi kogu meie elu seda, kuidas me käitume ja oma elu elame. Vaimus käimine tähendab Vaimu viljade kandmist nii, nagu Paulus ise on nendest toonud varem näiteid öeldes: ”Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.” (5:22-23)

Kristlasele ei sobi olla enesekeskne ja oma au taotleja või võimuahne. Selline elu juhib vaid selleni, et inimesed ärritavad või kritiseerivad teineteist või hakkavad tundma kadedust. Apostel annab kogudusele soovituse, et kui mõnda inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse. Selleks peaks iga Vaimu saanud kristlane olema valmis. Samas ei tohi unustada, et inimeses ja ka meis endis elab vana loomus ehk vana inimene.

Nii peaksime olema ka ise valmis teistele soovitusi jagades, katsuma  läbi eenkõike oma töö, sest igaühel on kanda oma koorem. Kui nüüd on küsimus mõne eksinud venna või õe manitsemises, sõnastab Paulus meile tuntud ütluse: ”Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.” (6:2)

Aga just siis, kui meil on võimalus või kohustus aidata teisi, tekib meis endis kiusatus arvata enese midagi olevat. Sel juhul on tegemist enesepettusega. Me ei peaks ennast võrdlema teistega, vaid uurima üksnes enda mõtteid ja tegusid. Selle eneseanalüüsi tulemuseks on väga sageli patutunnistus, aga tihti ka tänu või kiitlemine, millest Paulus mõnikord räägib ja milleks meil on õigus ehk rõõmus tunnistus Kristusest ja sellest, mida ta on meile meie elus teinud. Seda ei saa aga võrrelda sellega, mida teised on saanud või teinud.

Rootsi endine tuntud piiskop Bo Giertz on oma galaatia kirja seletuses selle kohta öelnud järgmist: ”Oma kiitlemise saame suunata palve ja tänuna Kristusele. Viimselt on igaüks meist üksinda tema ees koos oma koormate ja minevikuga. Meil tuleb kanda teiste koormaid, muret ja nõrkusi, aga meie enda süükoorem on meie endi oma. Seda ei saa teistega jagada. Selle saab meil ära võtta üksnes Kristus.”

Teiste eksimuste talumine on üks armastuse käsu, armasta ligimest kui iseennast, täitmise võimalusi. Kui Kristus on talunud meie süütegusid ja andnud ma elu meie eksimuste eest ei tohiks meil olla raske olla kannatlikud ka oma ligimese eksimuste suhtes.

Apostel lõpetab oma manitsuse tõsise nõuandega, et kristlane peaks käima Vaimus ja asetada end igasuguses võitluses Vaimu poolele liha vastu.

Tänases Evangeeliumis õpetab Jeesus meid mitte muretsema, vaid panema kogu oma lootuse Jumala armule. Sedasama kinnitab kiri galaatlastele: Jumal ei lase ennast pilgata ja ilma Temata ei ole me midagi. – Tema lastena, Tema armust osa saanutena, Tema Vaimus käies oleme aga tõelise elu pärijad: «Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.» (Gl 2:19j)