Jeesusesse uskuvad inimesed võivad olla lisaks igapäevastele meid ümbritsevatele märkidele, mida võib leida igast päevast tänulikud ennekõike selle eest, et nad tohivad olla valguse lapsed. Apostel Pauluski toob esile selle mis oli enne ja on nüüd ehk meie praeguse elu lunastatutena ja Kristuses uuesti sündinutena ja selles valguses elu enne seda pimeduses ja jumalakartmatuses. Valguse lapseks olemine tähendab Jumala enda eeskujuks võtmist. Ristimistalituse korras kutsutakse  vanemaid, ristivanemaid ja täiskasvanud ristituid öelda lahti kõigest kurjast, saatanast ja tema tühjadest lubadustest, et elada oma ülejäänud elu headuses ja õigluses ja tões.

Paulus räägib küllap ka iseenda kogemusest ja sellest lähtuvalt manitseb meid tähelepanelikkusele, et me ei komistaks nagu pimedad ega tormaks nagu arutud, ega kulutaks meile kingitud aega, vaid peaksime seda kalliks ja kasutaksime iga hetke oma hingeõndsust teades, et muidu matavad meid enda alla kiusatused ja kurjus, millest ei ole puudust üheski päevas.

Kõiges selles ei saa me loota iseendale, vaid Jumalale ja Tema armule Kristuses. Ei ole nii, et Kristus on meid kord lunastanud ja nüüd peame ise toime tulema. Kui keegi ütleb, et ta saab ilma Jumalata oma elus hakkama on see enesepettus. Lahus Jumalast oleme nagu mõne sõltuvuse kätte sattunud inimene, kes on võimetu sellest omal jõul välja tulema. Teinekord tuleb ka tunnistada, et mida rohkem ta rabeleb, seda sügavamale ta vajub. Iseenda hooleks jäetud inimene – ja inimkond – on lootusetus, väljapääsmatus olukorras. Meie ainus lootus on Jumal, kes võib meie peale halastada ja meid terveks teha, nagu lootsid Jeesusega kohtunud pidalitõbiseid tänases Evangeeliumis.

Ettevõtja ja EBS-i üliõpilane Roman Jürisaar vastab viimases väljaandes „Tähenduse teejuhid“ küsimusele mis on tarkus, kirjeldusega sellest kuidas on kulgenud tema elu ja otsingud ringiga läbi filosoofia Jumala tundmise ja Püha Vaimuga ristimise poole. Ta tunnistab, et toimub tegi teda väga alandlikuks, sest ta nägi eelkõige enda ülbust ja kõrkust. Ta soovis sellest vabaneda ja Jumal juhatas teda patukahetsuse suunas kirikusse. Seal õppis ta tundma Jeesust, kuniks ta kõik oma koormad risti alla viis, andestust ja tervenemist palus ning meelt parandas.

Jumal on meie peale halastanud, Ta on meid terveks teinud. Kord olime pimedus, kord olime nagu elavate keskelt pagendatud pidalitõbised või too väärusuline ja põlatud samaarlane, kellega jumalarahvas oleks vältinud kokkupuudet isegi siis, kui ta poleks olnud pidalitõbine. Nüüd aga oleme valgus, oleme puhtaks pestud ja pühitsetud, oleme saanud õige jumalatundmise ega pea enam ekslema ega komistama nagu rumalad. Meile on tõotatud igavene elu Kristuses, kelles võime alati ja üle kõige tänada ja kiita Jumalat, meie Isa.