Advendi ehk jõulude ootusaja algus aitab meil tõsta oma pilgud talle, kes tuleb Issanda nimel. Selle aasta advendiajal on Jeesuse saabumine Rahukuningana väga oodatud. Loodame, et Jõululapse saabumine toob rahu meie hinge. Koju ja kodumaale aga eriti Ukrainasse, kus miljonid inimesed on pidanud põgenema ja esimest korda pärast II maailmasõda, oleme pidanud omal maal võtma vastu sõjapõgenikke. Kõik need inimesed, kelle elud on liigestest lahti, igatsevad rahu, et nad võiksid naasta koju normaalse elu juurde.

Me teame, et nendeks jõuludeks kõikide suurimad soovid ei täitu, aga me oleme näinud, kuidas selle aasta vältel on avanenud paljude inimese südamed, kes on aidanud hädasolijaid, kuna see on midagi mida me oleme saanud teha nende ja tegelikult ka endi heaks. Seda head mida oled teinud teistele, oled sa teinud endale ja viimselt Issandale. Ka me ise vajame oma südames hirmude ja ebakindluse keskel rahu, mida ootame Temalt, kelle päralt on igavene kuningriik.

Pärast seda, kui Jeesus oli kuulutanud Jumala riiki Galilea järve ümbruses, teinud mitmeid oma jumalikkusest tunnistavaid imetegusid ning kogunud enda ümber hulga jüngreid, suundus Ta üles Jeruusalemma poole, et seal viia täide see milleks ta inimeseks oli sündinud. Jeesus oli tulnud selleks, et anda ennast lunaks paljude eest ning täita iidsed, nii Vana Testamendi prohvetite, kui juba esiisade, kaudu antud tõotused. Tema ongi see, keda on igatsetud ja oodatud – kes tuleb, et päästa oma rahvas ja kogu maailm nende pattudest.

Jeruusalemma ligi jõudes annab Jeesus oma jüngritele korralduse, mis näitab, et Ta teab, kes Ta on ja milleks Ta on tulnud, ning et Ta tahab seda ka teistele teatavaks teha: Jeesus toimib prohvet Sakarja ettekuulutust mööda, lastes jüngritel tuua endale eeslisälu, mille seljas Ta Jeruusalemma ratsutab. Ta annab sellega mõista, et ta on vastupidi maistele ettekuulutustele, jüngrite ja rahva ootustele rahukuningas. Tallinna Toomkoguduse abiõpetaja Joel Siim, kes on alanud kirikuaastal kirjutamas ajalehes Eesti Kirik pühapäeva mõtisklusi, on öelnud tänase päeva kohta: ”See on Jumala paradoks: ta ei andnud oma Poega mitte seetõttu, et me oleksime kuidagi teda väärt, vaid ta andis oma poja, kuna me ei olnud seda väärt.”

Üks lugu räägib vaesest külameest, kes käis kaevul kaelkooguga, mille otstes oli kaks kannu. Üks oli terve, teises aga oli pragu ning kaevult tulles nirises katkisest kannust alati pool vett välja. Terve kann oli oma täiuslikkuse üle uhke, praoga kannul aga oli oma armetuse pärast häbi. Kord kaevult tulles ütles katkine kann külamehele kurvalt: ”Oma prao tõttu olen kõik viimased aastad suutnud koju tuua vaid pool sellest veest, mis ma kaevust saan. Sina töötad ja pingutad, aga minu vigasuse tõttu kannatab sinu töö tulemus.”

Külamees vastas ”Kas sa näed neid lilli teel? Pane tähele, nad kasvavad ainult ühel pool teed. Ma teadsin sinu puuet, seepärast istutasin lilled sinu poolele. Iga kord, kui me kaevult tuleme, kastad sa neid. Ilma sinuta ja sinu praota ei oleks seda ilu.” Mida rohkem me endast välja anname, seda rohkem me saame, aga seda ei mõista me enne, kui oleme olnud väsinud, pragulised ja tundnud end süüdi. Ometi võtab meid keegi ikka oma õlgadele ja kasutab meid ning seeläbi saavad joodetud need, kellega meie kandja meid kokku juhatab.

Jeesus väärib kõiges meie kiitust ja tänu, ja nii, nagu Ta ei lükanud tagasi nende inimeste austusavaldusi, kes Teda Jeruusalemma sisenemisel tervitasid, nii ei lükka Ta tagasi meiegi omi. Selle juures on aga oluline meeles pidada, millist hinda Jeesus pidi meie lunastamiseks maksma: Ta andis iseennast, suri meie eksimuste eest, pesi meie süü ja lepitas meid Jumalaga oma vere läbi, kusjuures see kõik sündis nendesamade inimeste pilgete ja teotustee saatel, keda Jeesus lõpuni armastas ja kes olid Teda vaid mõned päevad varem tervitanud. Tahtmatult peame endilt küsima, kuidas ta seda suutis? Vägivallatusega suutis Mahatma Gandhi sundida tolleaegse suurvõimu Inglismaa tunnistama Inda iseseisvust. Gandhi on muuhulgas öelnud Armastus on suurim jõud, mis on maailma käsutuses, ja seejuures ometi kujuteldamatult alandlik.

13. sajandil elanud tuntuim Pärsia luuletaja Džalal Ad-din Rumi on öelnud armastuse kohta, et see teeb kibeda maguseks, muudab odava vase kullaks. Armastuse abil selginevad setted; armastus muudab surnud elavaks; armastus muudab kuninga orjaks.

Peapiiskop Urmas Viilma ütleb oma advenditervituses Läänemaa rahvale: ”Kurjuse jõudu saab murda armastusega. Seepärast peame ka ise, lähtuvalt Jeesuse armastuskäsust, pöörama oma hooliva tähelepanu kolmes suunas: Jumalale, ligimesele ja iseendale. Jumalalt palume rahu Ukrainale ja kõikjale kus on sõda, vägivald ja rahutused. Advendiajal meenutame, et peame olema üksteise suhtes tähelepanelikumad ja märkama ligimesi nende ümber, nende muret ja vajadusi. Selleks tuleb meil ulatada abivajajaile käsi, avada süda almuste andmiseks puuduses ja hädas olijaile ning lohutada neid, kes on masenduses või leinas.”

Sellel nädalal külastab Eestit Ukraina saksa Evangeelise Luterliku kiriku piiskop Pavlo Shvarts. Ta kirjeldab Eesti kiriku abile Ukrainas pühendatud värskelt ilmunud väljaandes ”Rahu poole” erinevate maade kristlaste suhtumist Venemaa sõtta Ukraina vastu. Tema sõnul oli eriti valus kuulda kristlaste arvamust, et Ukraina ise provotseeris selle sõja. Seda sõnumit väljendasid inimesed, kes tavaliselt võitlevad naiste õiguste eest ja vägivalla vastu. ”Sokeeriv on nende tänase päevani kestev vaikus nende Euroopa teoloogide seas, kes on pühendunud keskkonna ja kliimamuutustega seotud küsimustele, samal ajal kui Vene väed tapavad Ukrainas massiliselt põllumajandusloomi, külvavad pomme ja panevad miine kõige viljakamale mullakihile, kus kavatsetakse vilja arengumaade jaoks., ning ähvardavad tuuma-, soojus- ja hüdroelektrijaamu pommitades põhjustada inimtekkelise tehnoloogilise katastroofi.

Ent peale selliste kristlaste, kellest paljud oleksid valmis maksma rahu ja mugavuse eest ükskõik millist hinda, on leidunud ka teisi, kes on võtnud kuulda apostel Pauluse üleskutset ”Nutke nutjatega” (Rm 12:15) Ukraina kirikujuht on tänulik ka Eesti rahvale ja vendadele õdedele Kristuses, kes on maailmale rääkinud Ukrainat tabanud hädast, kes on kõnelenud leskede ja orbude eest, kes on palvetanud ja palvetavad, et meie rahvake saabuks õiglane rahu.”

Vaatamata pidulikule rongkäigule Jeruusalemma, ootas Jeesust ees verepisarate ja eneseohverduse tee. Juba Vana Testamendi prohvet Jesajale ilmutati seda, et Kristus saab inimeseks selleks, et inimest päästa. Alandlikkuses ja saab nähtavaks usu sügavaim sõnum.

Selle silme ees hoidmine peaks meil aitama algavat advendiaega õigel viisil pühitseda: tänu ja rõõmuga Issanda tulemise üle, ent samal ajal ka siira patukahetsuse ja meeleparandusega, mis toovad Issandale märksa suuremat au kui kõik rõivad ja oksad, mida võiksime Tema teele laotada.