Jumal tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid. Selleks laseb Ta kuulutada evangeeliumi ning kasvatab oma rahva usku ja armastust. Nagu Paulus tänab Tessaloonika kristlastele mõeldes Jumalat Tema armu eest, nii on Jumala rahva usk ja armastus tänapäevalgi põhjuseks Jumalat tänada, ning samal ajal ka peamiseks mõõdupuuks nii koguduse kui üksiku kristlase vaimse tervise ja kasvamise hindamisel.

Eelmisel nädalal üllatas ajakirjandus uudisega, et rahva seas tuntud koomiku, kupleelaulja ja naljamehena tuntud näitleja Peeter Kaljumäest on saanud luterliku koguduse liige ja usuteaduste instituudi kiriku muusika tudeng, kes igapäevaselt harjutab orelit.

Umbes kolm aastat tagasi Tallinna Püha Vaimu koguduse liikmeks astunud mees arvas ise, et tal polnud selleks ainsatki ratsionaalset põhjust peale selle, et mu vanaema ja ema on samuti Püha Vaimu koguduses ristitud-leeritatud. Sattunud ühel üritusel koguduse õpetaja Gustav Piiriga samasse laudkonda, tuli see jutuks ja vaimulik küsis, mis on tema kodukirik. „See lause jäi kummitama. Nii tekkiski lihtsalt tunne, et nüüd võiks tulla kiriku juurde ja lasta ennast ristida.“ Peeter tõdeb, et küllap muutus pärast seda tema hinges midagi. Ta tunnistab, et ”Kristlaseks olemine on inimeseks olemise üks vorm. See on mõistmine, et mitte sina ise pole ilmas kõige tähtsam, vaid midagi on veel. Mis see on – ega mina seda tea, sest inimene suudab kõigekõrgemast mõelda vaid inimliku piiratusega.“

Kõige paremini saavad meie hoiakud ja uskumused ilmsiks katsumustes, olgu nendeks tagakiusamised või muud kannatused: nendes pannakse meie usk, ustavus ja vastupidavus proovile. Ent mitte üksnes seda, vaid Jumal kasutab taolisi olukordi ka selleks, et meie usku tugevdada ja vääristada, seega on eriti tagakiusamised apostel Pauluse sõnul märgiks sellest, et Jumal on nendega, keda Tema nime pärast taga kiusatakse.

Võib-olla ei tunne tänapäeval piiblilugudega mitte kursis olija kolme mehe lugu tulisest ahjus, kust nad igasugusest inimlikust loogikast ime läbi eluga pääsesid, kuid toon siinkohal kaks näidet, mida täna võib igaüks oma silmadega näha. Esimene on Kuressaare kirikus talletatav Ansekülal ristimisvaagen mis vaatamata sellel, et kirik selle ümbert sõjasündmuste käigus hävines, seisab jätkuvalt meie ees ja tunnistab meile selles, et ristimises meile osaks saanud või saavat armu Kristuses ei suuda üksi väigi ei nähtavas ega nähtamatus maailmas meilt röövida. Kui keegi ei ole veel ristitud ja ta saab teada, et igavene elu Kristuses antakse meile ristimise- ja meeleparanduse kaudu, ei lahkuks me kirikust enne kui me sellest osa saaksime. Nii palus kord minult Jordani jõe äärse ristimispaiga külastamisel ka üks toona tuntud Eesti avaliku elu tegelane, kes ei lahkunud ristimiskohast enne kui ma ei olnud teda ristinud, kuna oma igavese hinge saatust ei saanud ta jätta ebamäärase tuleviku hooleks.

Teisest näiteks sai avalikkus teada eelmisel nädala, mil pommitamisi ja põlenguid näinud ajalooline altarimaal „Kristuse ristilöömine“ toodi oma päriskoju Toomkirikusse tagasi. 1944. aastal pommitati Tallinna linna mille tulemusena hävis Niguliste kvartal koos kirikuga aga altar koos maaliga seisis puutumatuna keset pühakoga, mille eest põrandal olid alles veel põlemise jäljed. Paljurännanud maal sai endale lõpuks kindla koha Toomkirikus, kus on seda võimalik täna näha. Kui ka meie tõstame oma pilgud üles Kistuse risti poole, ei saa meie ümber toimub meile kahju teha, kuna Kristusest lähtuv vägi ümbritseb meid ohtude eest otsekui müür, mida palja silmaga ei ole võimalik näha.

Need, kes kristlasi nende tõekspidamiste pärast taga kiusavad, kes ei taha tunda Jumalat, kuulda ega tunnistada tõde ega kuuletuda Jeesuse evangeeliumile, annavad omaenda elu ja käitumisega tunnistust sellest, et nad on Jumalast taganenud ning seetõttu on end Temast, Tema armust ja Ta õnnistusest lahutanud. See on hind, millega nad ennast ise piiravad nii, nagu nad on tahtnud elada ilma Jumalata, nii saavad nad osaks lõpliku lahusoleku Tema vägevuse kirkusest». Kas see tähendab eeskätt füüsilist lahutatust Jumalast või pigem sellest veelgi valusamat seesmist lahutatust, mille muudab talumatuks tõsiasi, et see, millest – või õigemini: kellest – nad on end ise igaveseks ilma jätnud, on alati nende silme ees, aga neile kättesaamatu, seda me praegu veel päriselt ei tea, ent kui aeg kätte jõuab, siis saab see kõigile ilmsiks ning kas igavene õnnistus või igavene hukatus reaalselt ja äravahetamatult tuntavaks.

Algaval nädalal toimub Tallinnas EELK kirikukogu. Külalisena võtab sellest osa Ukraina Saksa Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Pavlo Shvarts. Saksa juurtega luterlik kirik valdavalt õigeusklikus ja kreekakatoliiklikus Ukrainas on EELK partnerkirik. Meie peapiiskop tunnistas mulle pärast temaga kohtumist, et niipalju inimlikku kannatust, kaotusi, tagakiusamist ja oma koguduste hävitamist kogenud kirikujuht üllatas teda siira alandlikkuse ja elurõõmuga, mida ei oskaks eeldada inimeselt kes on näinud lähedalt sõjakoledusi ja inimlikku kannatust. Kuid teisalt võib olla selline kuumus vajalik meie usu kinnistamiseks ja olulise äratundmiseks, mis on siis viimselt oluline ja tähtis, kui meie ümber ei ole midagi kindlat mille loota, kui vaid ristimise arm Kristuses ja Kristuse lunastustöö meie heaks Kolgata ristil.

Ustavatele, neile, kes usuvad Jeesusesse ning kuuletuvad Tema evangeeliumile, tõotab Jumal hingamist ja rõõmu. Nad saavad näha Tema kirkust ja imetleda Tema väge, kusjuures nii üks kui teine saavad nähtavaks ja kogetavaks ka neis endis – Jumala ja meie Issanda Jeesuse Kristuse armu mööda. See on Jumala armu kingitus, see ei ole meie teene – aga ühtlasi on see ka meie valiku küsimus siin ja praegu: kas otsustame elada lahus Jumalast või usus ja armastuses.

Kuningas Kristuse pühapäeval peame tõdema, et Kristuse kuninglikkus on erineva meie kujutlusest selle kohta. Tema valitsus on nähtav neile, kellele tema on kinkinud usu anni. Tema valitsus võidutseb risti alanduses patu, surma ja kurja üle. Kuid see on tegelik ja kosmiline valitsus, mida on tuntud ja tuntakse ja tunnistatakse usus ja mis saab aegade lõpul kõigile nähtavaks.

Meie kiriku altari kohal tunnistab baldahiin aja ja igaviku valitseja Kristuse ligiolu tema ihus ja veres mida me võtame vastu leiva ja veini ehk armulaua näol. Evangelist Johannes tunnistab: kõigile, kes tema vastu võtsid, annab ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.