19. pühapäev pärast nelipüha
Suurim käsk - See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. 1Jh 4:21
Ristimises võeti 19.10 koguduse osadusse Kaisa ja Mairo Sau peg Henry

1 Kr 1: 4-9

4 Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses! 5 Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises, 6 kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, 7 nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. 8 Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. 9 Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.


Igale kristlasele on antud osaks vaimuande mida saab kasutada selle koguduse ja kogukonna kasuks, kus nende andide kandjad elavad ja teenivad. Vaimuandide olemasolu koguduses või iga üksiku inimese puhul ei muuda automaatselt selle kandjat pühaks. Paulus ei kiida Korintose kogudust ja ilmselt ei kiidaks ka tänapäeva kogudust nende kristliku elu eest. Selles osas on veel palju parandamise ja kasvuruumi.

Küsimus ei ole selles kui head kristlane suudab meis keegi olla, vaid kas me meil on osadus Jeesuse Kristusega, kelle kaudu saame olla need kes me temas oleme ja milleks ta on meid kutsunud. Ilmselt ei ole enamik ristitud ja kogudusega liitunud inimesi oma kutsumises väga kindlad, kuna muidu nad ei oleks nii kergesti loobunud oma usu tunnistamisest ja koguduse osadusest. Jumalal on meie jaoks oma armuaeg ja seda aega mil tema meid kutsub, tuleb võtta väga tõsiselt, kuna ka meie ise ei suhtu neisse, kes ei suhtu tõsiselt ja pühendumisega asjadesse, mida nad ütlevad end tundvat ja teadvat.

Siin on üks vaimulik tõsiasi, et kui me püüame kõigest väest ise midagi saavutada, siis ei pruugi sellel olla püsivat tulemust ehk vilja. On küll tõsi, et inimesed saavutavad meie arvates oma jõuga palju, aga me tegelikult ei tea kuhu see neid pikas plaanis välja viib.

Vaatasin hiljuti saadet ühest Eesti edukast ettevõtjast ja mind pani imestama kui suur segadus valitseb tea vaimulikus maailmapildis. Ta ütleb end olevat õigeuskliku ja tal on oma töökabinetis ikoonid, meile ees on küünlad kuid samaaegselt on tal isegi samas ruumis erinevate religioonide pühameeste kujud ja ta praktiseerib nende kõiki poole kummardamist. Samamoodi püüab ta teha annetusi kõigile erakondadele et nad suhtuksid tema ettevõtmistesse hästi. Erinevate jumaluste teenimis ei ole küll koht kus oma riske hajutada. Ilmselt ei ole julgenud seda selle ärimehele öelda kuna tundub minevat väga hästi ja temast sõltuvad pajud töökohad.

Ei ole nii, et me armastame kahte asja võrdselt,  samamoodi nagu ei suuda keegi armastada samamoodi kahte inimest. Nii ei saa me ka teenida samaaegselt mitut jumalat. Tee endaga lihtne katse ja mõtle, mis on sinu jaoks kõige olulisem ning millest sa oleksid valmis või millest ei ole valmis loobuma. See, millest sai ei suuda loobuda, ongi mis või kes keda sa tegelikult teenid. Kui keegi või miski viib või ahvatleb meid eemale elavast Jumalast või paneb meid temas kahtlema, olgu ta kuitahes meeldiv, siis ei saa olla tegemist Jumala Vaimuga.

Paulus räägib sellest pikemalt 1 Korintose kirja 12 peatükis kus tuleb välja seegi, et kõigil meil ei pea olema samad annid, kuid me oleme siiski sama Vaimu lapsed: „Seepärast ma teatan teile, et ükski, kes Jumala Vaimus räägib, ei ütle: „Neetud olgu Jeesus!” ning ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!” muidu kui Pühas Vaimus. Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb
kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist,
kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist. Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eri osa, nõnda nagu tema tahab.“ (1 Kr 12: 3-10)

Jumal kutsub ja kinnitab meid mingi selge märguandega. Ta ei pruugi meile tulle otse mõne inimese näol vastu kellel on meile sõnum temalt endalt aga ka kõnetab meid oma sõna ja oma Poja ihu ja vere ehk armuala andide läbi. Meie huvi peaks olema see, et me sellest tingimata osa saaksime, kuna aega tema vastuvõtmiseks on alles palju vähem kui me oleksime teda kuulda võtnud varem.

Kui me reisime näiteks Poola või Leetu näeme kirikutes palju inimesi ka argipäevade varaste tundidel, kuna sealsed kristlased ei soovi oma päeva, rääkimata nädalast alustada ima, et nad oleksid osa saanud Kristuse ihust ja verest ehk armulauast. Nii ei ole k ülemäära imelik see lugu mida mulle on räägitud, et on esinenud ka olukordi kus Poolas on trammijuht kiriku ees peatumise ajal jooksnud missa teatud hetke kirikusse armulauale ja siis tagasi oma tööülesannete juurde. Kui me teaksime, kui määrava tähendusega on meie surematu hinge jaoks see kas me elame iga päev elavas osaduses oma Issandaga või mitte, ei mahutaks ka siinsed kirikud inimesi enam ära.

Kui nüüd sina seda tunned, et oled oma patu pärast Jumala ees kurb ja tunnistad talle seda oma südames, ning usud, et Jeesus on sulle sinu patud andeks andnud, siis sa pääsed.

Õndsaks ei saa teisi inimesi alistades või valitsejate eest surma minnes, vaid õndsaks saame me üksnes Jumala armust usus kaudu, mida ta meile on Kristuses kinkinud.