Jutlus Fl 3 7-14 

Teenimatu arm                                                       

Tänase pühapäeva jutluse aluseks olev lõik Filipi kirjast pakub meile omajagu mõtteainet. Kahjuks on  üsna levinud arusaam, et kui inimene kes on kord ristitud ja ka leeritatud ja seega koguduse liige, on tal Jumalaga asjad korras. Mõnel üksikul hetkel küsime endalt nagu Olav Ehala tuntud laulus: „Ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood, kuid vahel tundub keegi nagu aitab.

Edasi pole muud muret kui elada enam vähem normaalset elu, vältides suuremaid eksimusi ja loota, et kui Jumal on olemas, siis ta võtab ehk minusuguse ka vastu. Paulus suhtub oma teekäimisse kristlasena tõsisemalt, öeldes: „Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.“ Jeesus ütles ühes tähendamissõnas, et taevariik on nagu aare, mille leidja müüd ära kõik muu, et omandada seda. Paulus on selle aarde leidnud ja sellele on nüüd keskendatud kogu tema tähelepanu. Kui jätkuvalt ebakindlas maailmas ostavad need, kellel on rohkem vara, kulda ja hõbedat, kuna neil on mure, kuidas oma vara väärtust säilitada, siis mure sellega ei lõpe, kuna järgmisel hetkel kukub nii kulla kui hõbeda hind sama kiiresti kui see enne tõusis.

Jumalat tõsiselt võtva inimese jaoks on suurim taevane aare Jeesus Kristus ja täna vaatluse alla oleva teksti autor Paulus ei piirdu põgusa usuga temasse, vaid suunab kogu oma tähelepanu, et teda tundma õppida. On loomulik, et väga suur varandus on väärt, et seda hoida ja selle omadusi tunda. Aja jooksul me mõistame, et väärtused ei ole mitte niivõrd materiaalset kui vaimset laadi, mille mõõdupuuks ei ole aineline vara.  

Kirjanduse päeva eel peeti Kuressaare Gümnaasiumis kõnevõistlus, kus ühe teemana said noored mõtiskleda Inglise vanasõna üle: „Ära otsusta raamatu üle kaanepildi järgi.“ On tõsi, et me otsustame liiga sageli inimeste või sündmuste üle selle järgi, kuidas keegi on soovinud meie eest seda kujundada, millise mulje on keegi esmapilgul jätnud, ilma, et me seda inimest päriselt tunneksime. Kaua aega on probleemiks, et meie tähelepanu köidavad peamiselt pealkirjad ja pildid, aga vorm ja sisu ei pruugi olla alati kooskõlas.

Paulus ei taha tunda Kristust ainult pealiskaudselt või teoreetiliselt, teadmiste tasemel, vaid ka käia temaga sama teed. Teadmine ei pannud teda uskuma Kristust, vaid talle osaks saanud ilmutus. Keskendumist või pühendumist ühele isikule, tegevusele või teemale võib tänapäeval pidada luksuseks, kuna meie tähelepanu pälvivad sajad ja tuhanded asjad nii, et isegi autojuhtidel on raske keskenduda, et vältida teel olevaid ohte. Eile õhtul, kui sõitsin Karujärve kandis mööda kõrvalist teed, hüppas korraga auto ette kits ja vaid mingi ime päästis nii looma kui autot kokkupõrke eest. Selliseid ootamatusi tuleb ette, aga me peaksime ka muudes ajades olema valmis ja vajadusel reageerima.

Oma hingeõndsust ei tohiks me jätta juhuse hookeks, nagu piisaks selleks vaid mõni kord aastas mõnes kirikus käimisest. Pauluse näitel muutus tema elu hetkest kui ta kohtus temaga üleloomulikul viisil Damaskuse teel. Aga tema olemus on sedavõrd suur, et Paulusel on tema kohta ikka veel palju õppida.

Kohtumised võivad meie elu muuta. Rääkisime nädala sees piiblitunnis põgusalt sellest, kuidas keegi omal ajal kohtus oma abikaasaga, kas see oli tööjuures, haiglas, koolis, tantsuõhtul või lihtsalt tänaval, aga sellest hetkest muutus nende inimeste elu ja see ei olnud enam kunagi endile, aga esimesest kohtumisest möödus palju aastaid, mille jooksul kokku saanud paarid õppisid teinetest tundma. Selleks kulus suurem osa nende elust, mis tagantjärgi mõeldes on olnud nende elu kõige ilusam aeg.

Nii nagu armastus abielus, ei piirdu vaid välise ja esmase tunde või emotsiooniga, ei muuda päästev usk meid Jumalaga suhtes passiivseteks, vaid paneb meid tegutsema. Pauluse enda kohtumine Kristusega ei tähendanud talle tegevusetult istumist. Vastupidi, see andis tema elule õige suuna ning pani teda selles suunas aktiivselt liikuma. Neid ridu kirjutades on ta seda teed käinud juba aastaid, aga ta ei arva, nagu tal oleks juba kõik käes ja selge. Ta oli olnud väga tarmukas juba enne oma pöördumist ja tema innukus ei kadunud kuhugi ka pärast Kristusega kohtumist. Ta sai endale ainult uue suuna ja motivatsiooni.

Usust sündinud tegude abil mida tegi Paulus ja mida teeb iga aktiivne kristlane, ei saa õndsust taotleda üksnes oma inimlikust jõust. Pääste kingib Kristus igaühele kes temasse usub. Kui sa Kristust tagasi ei lükka, vaid lased tal olla oma päästja, siis saad sa usu läbi päästetud.

Kui kaks inimeste leiavad üksteist ja armuvad, on seda nende puhul kohe näha. Kui see on vaid ühe osapoole sooviks, siis ei pruugi selles sündida nähtavat suhet, aga kui see sünnib, siis on see kindlasti rõõmus sündmus, mille loomulik tulemus on pulmakutsete saatmine ja selle rõõmu kuulutamine sugulaste ja sõprade ringis. Kui apostel mõistis, et on leidnud midagi erakordset ja senikogematut, ei saanud ta seda hoida ainult endale. Ka teised pidid saama kuulda, mida Jumal on teinud nende heaks Jeesuses Kristuses.

Kui keegi küsib, kas sa tunned oma abikaasat või sõpra, võid vastata kindlalt jaatavalt. Samas aga ei tunne sa teda siiski lõpuni. Aja jooksul avastad üha uusi asju, mida sa varem ei teadnud. Hoopis enam käib seesama aga Jeesuse kohta ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei seisa Jeesus meile nii lähedal kui teine inimene. Teiseks on ta Jumalana inimesest tohutult suurem ja tundmatum. Kolmandaks on tema mõtteviis Jumalana meie mõtteviisist erinev. Kuna ta näeb asju võrratult sügavamalt ja peremini kui meie, siis ta ka tegutseb mõnikord hoopis teisiti kui meie temalt eeldaksime. Küllap jätkub see õppimine veel igavikuski. Kristuse suurus ja täiuslikkus suudab valmistada imelisi üllatusi sealgi. Sellepärast tahtis ka Paulus veel elu lõpulgi ikka veel Kristust tundma õppida.

Kui keegi meilt küsib, kas sa usud Jumalasse ja me võime sellele ausalt vastamiseks mõelda kui meid ja meie elu vaatab keegi kõrvalt, kuidas see usk meie elus välja paistab? Ka teised inimesed saavad näiteks meie kaudu aimu, et Jumal ka neid armastab ja neist hoolib?

Paulus, üks suurimaid misjonäre, ütles veel oma eluõhtulgi, et ta püüab ära tunda Kristust ning tema ülestõusmise väge. Kristlase elu kannab see, et Kristus on tõeline ja ta võtab oma usku tõsiselt. Ta ei ole mingi kujutletav, kauge isik vaid ta on tegelikult ligi. Kui Paulus ütles, et ta püüab ära tunda Kristuse kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, kasutab ta algkeelset sõna mis tähendab „osadust“ ja „ühtsust“. Siin me näeme, et see ühtsus ulatub ka kannatustesse ja koguni surma. Et Paulus Kristusega sellist osadust otsib, annab sügavat mõtlemisainet. Meie püüame igati kannatusi ja surma vältida. Kui neid kusagil nähakse siis ikka küsitakse miks Jumal neid lubab miks ta enda omasid nende eest ei hoia?

Kui olen juba toonud näiteid perekonnaelust, siis kristlikku abielu astudes tõotab pruutpaar armastada ja austada teinetest seni kuni surm meid lahutab. Kuid kuna armastus on tugema kui surm ja Kristus on surma võitnud, ei saa ka surm meid lahutada Kristusest, kes on meid armastanud oma elu hinnaga. Paulus kirjutab kirjas roomlastele: „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas“. Rm 8: 38-39

Küllap võib igaüks nõustuda sellega, et vanasid abielupaare, kes teineteist toatavad ja aitavad ning ka tänaval käsikäes jalutavad on ilus vaadata, kuna nende vahel on sedavõrd tugev side, et see muutub ka vananedes ja kannatustest tugevamaks. Me rõõmustame koos, aga ka kurvastame koos. Kristuse osadus tähendab osadust ka tema häbi ja kannatustega mida Kristuse tunnistamine selles maailmas ikka endaga kaasa toob. Apostel oli valmis selle häbiga nõustuma, ehkki see tähendaks talle ebameeldivusi ja isegi surma.

Üllatavana mõjub ka Pauluse väljend, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Pauluse väljend „kuidagi“ viidata ehk sellele, et ta ei teadnud mil viisil ta sureb. Pauluse eelnenud sõnumist võiks kokku võtta järgnevalt: Minu soov, see mille poole ma pürgin ei ole ainult, et ma tunneksin Kristust vaid, et mul oleks osa ka tema kannatustest, surmast ja ülestõusmisest.

Edasi kirjutab ta: „Mitte, et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.“ Nüüd kinnitab ta et ei arva end juba eesmärgile jõudnud olevat. Seejuures ei pea Paulus silmas enda seatud eesmärki, vaid Jumala eesmärki endaga. Siin räägitakse Jumala eesmärgist. Jumalal oli kindel eesmärk sellega kui ta saatis Jeesuse meid päästma. Samuti on tal kindel eesmärk kui ta kutsub meid oma riiki. Kas oled mõelnud, milline võiks olla tema eesmärk sinuga? Meil võib olla elus palju eesmärke. Nende hulgas võib olla selliseidki, mille saavutamine valmistab hiljem pettumuse. Paulus ütleb, et ta on teinud Jumala eesmärgi oma eesmärgiks ning taotleb selle saavutamist. Jumala seatud eesmärk on kindlasti taotlemist ja saavutamist väärt.

Päästmine on asi mille kohta võib öelda ühest küljest kindlalt, et see on juba käes, teisest küljest aga, et oleme selle poole alles teel. Ta pole veel oma elu lõpujoont ületanud, vaid alles liigub selle poole. Nii annab ta meilegi teada, et selles elus täiuslikkus teoks ei saa, aga see ei kurvasta teda ega takista tal liikuda valitud suunas. Täiuslikkus on eesmärk, mille suunas kristlane on teel aga pärale siin elus ei jõuta. Paulus õpetas selles küsimuses sarnaselt Peetrusega, kes ütles, et meil tuleb kasvada armus ja meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tundmises (2Pt 3:18)

Paulus on niisiis teel eesmärgi poole ja siin ta ütleb kuidas ta selle poole rühib. „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole.“ Ta võrdleb end võistlejaga kes tahab saada auhinda. Pauluse ajal korraldati algseid olümpiavõistlusi. Peatselt algavad Itaalias taliolümpiamängud mis pälvivad meie huvi, kuna seal võistlevad ka meie sportlased, kellele me kaasa elame.

Paulus ütleb, et kristlase eesmärk on kadumatu võidupärg ehk taevas. Seal ootab Jumal Jeesusesse Kristusesse uskujaid. Seega auhind ei ole maine särav karikas või kuulsus, vaid see on saada näha Kristust palgest palgesse. Aga igasugune füüsiline pingutus oma võime piiril on üsna väsitav tegevus, mille nimel sportlased loobuvad paljust muust, et keskenduda vaid seatud eesmärgile. Selleni mitte jõudmine või sellest napilt ilma jäämine võib purustada nii mitmedki unistused.

Kristlane ei jookse selleks, et saavutada päästmist. Kui inimene usub Kristusesse, siis on ta juba päästetud. Ta on Jumala poolt täielikult vastu võetud. Ainus viis kuidas saada päästetud, on usu läbi Kristusesse. See on and ja and ehk kingitus on midagi muud kui auhind. Kui meil on lapsi või lapselapsi, siis teeme neile nende kingitusi. Mitte selle pärast, et nad oleksid seda kuidagi välja teeninud, vaid selleks, et me neid armastame. Ka meie pääsemine on kingitus selle tulemusena, et inimene on sündinud uuesti Jumala lapseks, kes on meid armastanud ja andnud meile igavese julgustuse ja hea lootuse, et me võiksime püüelda Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.