Jh. 20: 1-10

Kogu ristiusk sündis ülestõusmisusuna. Ülestõusmissündmusest tunnistavad evangeeliumid, et nädala esimese päeva varahommikul nägid Jeesuse hauale tulnud naised, et haud oli tühi. Evangelist Johannes mainib naistest üksnes Maarja Magdaleenat.

Kuigi Maarja oli liikvel vara, oli mingi sündmus toimunud juba varem. Hommiku koites oli näha, et haua suu eest on suur kivi ära veeretatud. Inimene hakkab seepeale otsima toimunule loomulikku selgitust, kuid on võimalik, et enne kui meie hakkame liikuma, on Jumal käinud juba meie eel. Ülestõusmine on ime, kuna see on meie ajast ees. Sündmus ise on siiani ainukordne, aga ajalugu ei sünni kui sündmus ei leiaks aset esmakordselt. Seejärel mil tulevad järgmised korrad, täitub usutunnistuses öeldav: mina usun ihu ülestõusmist, on kõik vägagi selge.

Ülestõusmissündmusel ei olnud tunnistajaid aga ülestõusnut ennast nägid mitmed

Tühja haua tulevad juurde Peetrus ja üks teine jünger. Kuigi kirikus öeldakse, et usk sünnib sõna kuulmisest, sündis varane usk nägemisest. Paradoksaalselt sündis Maarja usk tühja haua nägemisest.

Enamiku asjadest usume me teiste tunnistuste alusel. Me võime Jumalat tänada ülestõusmise tunnistajate eest, kelle hulgast Magdala Maarja oli esimene

Kui Peetrus näeb hauda ja surilinasid, võib Johannese napist sõnastusest järeldada, et Peetrus ei uskunud ta enne kui kohtas ülestõusnut ennast. Temaga kaasas olev jünger aga uskus.

Kuna Jeesus tõuseb surnuis üles ihulikult, tähendab see inimese kui terviku lunastust. Ometi ei piisa meil üksnes lunastuse põhimõttest, vaid me vajame lunastajast ennast. Surijale ei piisa ülestõusmise võimalikkusest, vaid ta vajab surma võitjat, kes astub esile ülestõusmise hommikul. Apostel Paulus tunnistab: „Sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.“ (1 Kr 15:22) Kristus on oma ristisurmaga lunastanud Aadama süü ja Jumal on tema surnuist üles äratanud, kuna surmal ei ole viimset meelevald nende üle kes on Kristuses, kes on tema nimesse ristitud ja usus läbi elavad ülestõusmise valguses.

See teine jünger, keda arvatakse olevat Johannese kes haua juurde jõudis enne Peetrust, on oma siira usaldusega saanud ka meile usu eeskujuks. Ta uskus, kuigi ei olnud veel ise kohanud ülestõusnut ennast. Tema usk oli usk nägemiseta, usk sõnasse, nii nagu kristalsed oma usust ka täna tunnistavad. Olgugi, et inimesed soovisid siis ja on kogu aeg soovinud selgitada Jeesuse tühja hauda loogiliste selgituste abil rajas jünger oma lootuse Jeesuse enda tõotusele tulla tagasi ja elada igavesti. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: „Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama“ ( Jh 14:18-19). Hiljem lugesid jüngrid VT prohvetite tõotustest tema ülestõusmise kohta mida nad varem polnud mõistnud ja mida ülestõusnu neile ise Emmause teel selgitas. Sündmuste keskmes, kus Jeesuse ihu oli surilinadest kadunud ja linad ise olid keha vormi säilitanud, nagu poleks neid keegi puudutanud ei saanud jüngrid teha muud kui uskuda seda mida nad oma silmadega võisid tunnistada. Hiljem kui jüngrid loevad neid tekste mida nad varem polnud mõistnud, tuletab Peetrus ühte sellist tõotust meelde Nelipühapäeval: „Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist“ (Ps 16:10).

Jeesus ei pöördu Isa juurde tagasi täpselt samal kujul nagu ta sealt tuli. Ta on võtnud endale inimolemuse ja läheb sellena tagasi, kandes arme haavadest, mis löödi talle „meie üleastumiste pärast“ (Js 53:5). Kui Jeesus esimese ülestõusmisjärgse pühapäeva õhtul ilmub kümnele jüngrile, kes kartusest juutide ees lukus uste taga istuvad, ei too ta neile ainuüksi rahu, mida tõotas juba ülemises toas, vaid lepituse rahu Jumalaga, mis on saanud võimalikuks tema kannatuse kaudu, rahu õigeksmõistetud patusele. Ta näitab neile ka läbipistetud käsi ja külge. Nähes Jeesuse ülestõusnud ihu, millel on ikka veel ristilöömise märgid, muutub jüngrite kurbus alaliseks rõõmuks. See on lunastatute rõõm, mille Jeesus tõotas neile anda siis, kui sünnivalud on möödas.

Ülestõusmisnädala üheks tunnuslauseks on UT tuntuim salm Jumala armastusest inimeste vastu. Inimese enda armastus igatseb lõpmatust, kuid ei saa seda ise anda; ta igatseb lõpmatust, kuid asub tegelikult surma maailmas, selle üksinduses ja kaduvuses. Selle taustal võib alles mõista, mida tähendab ülestõusmine. See on armastuse võit surma üle.

Ainult siis kui armastus on inimesele väärtuslikum kui elu,  kui keegi on valmis elu armastuse ees ja armastuse pärast teisejärguliseks pidama, ainult siis võib armastus olla tugevam ja suurem kui surm. Et armastus oleks enamat kui surm, peab ta saama enamaks kui elu. See tähendab, et armastus on suurem bioloogilisest elust, aga viimane võib olla armastuse teenistuses. Selles loob armastus surematuse. Kui on olemas armastus mis suudab armastada kõigi eest, suudab ta luua kõigi jaoks ka surematuse.

Just seda tähendab Piibli ütlus, et tema ülestõusmine on meie elu. Sellel alusel saab mõistetavaks ka Pauluse sõna: „Kui tema on üles tõusnud, siis oleme ka meie, sest armastus on tugevam kui surm; kui tema ei ole üles tõusnud, siis pole seda ka meie. Nüüd aga on Kristus meie eest surnud. „ (1 Kr) Paulus viitab Kristuse seotusele temasse uskujatega. Ühe surm on kõikide surm ja ühe ülestõusmine on toonud elu kõikidele.

Meie enda armastusest ei piisa surma võitmiseks. Meie armastus on nagu anum mis ei saa kunagi täis. Üksnes Jumala enda elu ja armastus võib selle anuma täita ja kinkida meile surematuse.

Ülestõusmine ei avane alati mõistusele ega paindu selgituste ees. Aga seda varjatut saab siiski usu kaudu näha. Usk tuleb kuuldust ja kuuldu Jumala sõnast. „Jumala sõna on kirja pandud et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.” (Jh 20:31) Kui on ülestõusmine on ka Jumala ja taevas. Kui Jeesus äratati surnuist äratatakse ka meid. Kõik muu lootus on selle kõrval tühine.